Miks inimene mõtleb?

Selleks, et areneda? Õppida? Elu lihtsamaks muuta?

Lihtne oleks öelda, et inimesele on antud selle jaoks vastav lihas ja kuna kehas olevad lihased tuleb töös hoida siis genereeribki mõtteid. Iseasi millisesse kategooriasse need mõtted satuvad.

Kuid vahest tekib tunne, et oleks parem kui ei mõeldaks niipalju ja lihtsalt tehtaks.

Mõeldakse midagi välja, siis käib selle ümber mokalaat – ikka jaada-jaada -jaada – jaada. Selle asemel, et asi ära teha otsitakse asjale vastuväiteid. Ehk keegi paneb ideele veto ja ei peagi seda tegema hakkama.

?

Mõte ja Hirm. Paras paar. Kujuta ette, et su mõte saabki teoks, ohh seda hirmu. Kui su mõte tekitab halba vastukaja ei oska sa enam midagi endaga peale hakata ja nii kummaline kui see ka ei ole veel hullem on olukord siis kui sellest kellelegi kasu saab olema. Mida ma küll selle tähelepanuga pihta hakkan?

Kuipaljud lihtsad asjad suudetakse raskeks mõelda ning nende raskuste hirmus jäävad paljud asjad lihtsalt  tegemata.

See oleks asja üks külg.

Kuid samas on inimese Mõte kõige tugevamaks liikumapanevaks jõuks. Tihti arvatakse, et need, kelle mõte liigub kusagil teistele arusaamatuid radu, on hullud. Neid lihtsalt ei mõisteta. Nende mõtteavaldused saavad tihti ühiskonna pilamise märklauasks.

Kuid. Need avaldused ei kao, läheb aega mis läheb kuid ikka ja jälle jõuavad erinevad inimesed ühe ja sama järelduse juurde. Aeg on edasi läinud ja enam ei võeta seda avaldust kui hullumeelse sonimist. Keegi võtab teatepulga üles ja nokitseb selle kallal veel mõned kümned aastad. Üldsus jõuab selle jälle unustada. Kuid mõtlejad mitte ning mõttest saab füüsiline ese ning korraga näevad ka ülejäänud, et see on just see mida nad on vajanud.

Ka see on asja üks tahkudest. Kuid kogu selle hüpleva jutukese juures on üks tahk mis on eriti südamelähedane.

Mõtte jõud.

Inimene on võimeline oma mõtte abil ennast ise ravima, oma elutingimusi muutma.

Milliseid mõtteid me endas kanname selliseid tutvusi ja olukordi  me enesele ligi tõmbame?

Miks on tihti nii, et tütarlapsed ja ka noorukid kurdavad, et satuvad ühest suhtest teise ja kõik need suhted on täpselt,  äravahetamiseni sarnased?

Saladus on mõtlemises. Lastele on maast madalast pähe taotud: “Sa oled vilets ussike ja sa ei väärigi paremat.” “Sinu asi on potte keerutada ja vaadata, et mehel hea oleks.” “Sa oled pätt ja kaabakas, sinu koht saab olema vanglas”

Kui sedasi piisavalt kaua korrutada hakkabki laps seda uskuma, ta ei oska uneski näha, et ta suudaks iseeneses selle nõiaringi murda ja selg sirgu elus läbi lüüa.

Mis me räägime lastest, kui ka täiskasvanud, kes satuvad raskustesse, usuvad meelsamini pahasoovlikke siunajaid kui neid, kes neile head soovivad ja teeotsa ette näitavad. Temal oleks vaja ainult minna, kuid siunajad on minekust jõu välja võtnud. Võtab võimust minnalaskmise meeleolu: “Ahh, mis ma pingutan nagunii kukun jälle läbi”

JA KUKUBKI KUI MÕTLEMIST EI MUUDA!

Lisame mõttele juurde USU ja me saame “võlurohu” oma muredele.

Kunagi ütles üks mu eeskujudest: “Kui kuidagi ei saa Siis kuidagi ikka saab.”

Kuldsed sõnad.

Asi on asjades positiivse nurga otsimises. Ei ole halba ilma heata ja kui meid tabavad raskused pole need mitte meie kiusamiseks vaid meie teele pandud eksamid. Mille läbimisest või läbikukkumisest olenevad meie edasised ülessanded. Kui tunneme, et oleme läbi kukkunud tuleb meil vaid see olukord omale selgeks teha.

Milleks? Selleks, et Elu on nagu hea Õpetaja kes annab alati võimaluse uueks eksamiks. Mida kiiremini me omale need olukorrad selgeks teeme, seda kergemini me pääseme  – sest iga korraga muutub eksam raskemaks.