Täna küsiti mu käest jälle – mis on armastus.

ARMASTUS

Kummaline ja tabamatu tunne mille definitsiooni ei suudeta sõnadesse panna.

Mis ta siis on. Kakskümmend viis aastat otsisin seda õiget  definitsiooni, millele ei tuleks tuhat teist tähendust juurde, et siis kui leian ta ära tunneksin. Hing ihkas midagi. Tabamatut. Armastust.

Ühel heal hetkel leidsin midagi, midagi millele esimese hooga ei annakski nimeks armastus. See oli tunne, tugev tunne turvalisusest. Selleks ei pidanud midagi tegema see lihtsalt oli, ühe kindla inimese läheduses.

Uus ja huvitav tunne.

Kõik mured lahtusid, nad ei omanud enam nii suurt tähtsust. Probleemid ise ei kadunud küll kuhugi. Murede suurus kadus. Ma teadsin kuidas neid lahendada. Mu hing oli rahulik ja miski ei suutnud mind kõigutada.

Kõige selle juures ei vajanud kumbki meist pidevat üksteise kõrval olemist. Piisas teadmisest, et teine on kusagil ja mõtleb sinu peale hea sõnaga. Ei oma tähtsust mis oli enne või mida tehakse siis kui sind pole ta kõrval. Ei olnud klammerdumist ega kontrolli teise suhtes.

Armastus on sisemine rahu – selline rahu, et mitte ükski probleem ei ole liiga suur ja kõigele on lahendus. See on turvaline pesa inimese enda südames. See tunne ei nõua kellegi muutmist ega kontrollimist. Sa lihtsalt tead et ta (Tema või Temake) on olemas ja sind ei häiri kui te ei ole ka koos sest see mis teil on on midagi täiuslikku. Rahu ja armastus. Armastus ja jõud. kõik see kokku tähendab tasakaalu iseeneses.

Ma olen õnnelik ja tänulik, et Elu andis mulle selle võimaluse seda teada saada. Isegi kui meile antud aeg peaks kunagi otsa saama ei unusta ma seda tunnet.

Ma soovin, et kõik suudaksid leida selle rahu iseeneses ja tunneksid või pooltki sellest mida mina.

Päikest ja rahu