Olen mitmeid kordi oma kommentaarides ja postitustes rõhunud aususele. Aususele teiste vastu ja aususele iseenda vastu. Kes on suutnud kaasa mõelda on ka mõistnud, miks. Teistele räägiks selle asja natuke lahti.

Ausus iseenda vastu – või nagu Ramloff oma postituses ütles: Teadlikus iseeneses.

Kui ma austan iseennast olen teadlik oma vigadest ja väärtustest, ei ole sellist reaktsiooni nagu – Ahh see pole tähtis. Ahh see ainult minu rumal mõte. Ahh ma ei ole nagunii midagi väärt.

Kui tekib mõte tuleb seda ka edasi arendada. Ükskõik kui imelik või teistele mittesöödav see esialgu tundub. Kunagi ütles üks mu eeskujudest. “Ei ole Lolle mõtteid, on ainult mõistmatus, mis ei suuda mõtet tabada.”  Tihti juhtub nii,et pooleldi kogemata pillatud mõttest leiab abivajaja lahendi oma probleemile. Teise uitmõttest leiame oma mõttele uue lähenemis nurga.

Siit jõuame edasi suheteni. Me suhtleme iga päev, kuid me ei tea mida meie ümbritsevad mõtlevad, meid isegi ei huvita ja kui siis tekivad suhted mis puudutavad hinge – kardame, et mida teine sellest mõtleb.

Vähe on inimesi kes kuulevad teiste mõtteid. Seega nad ei saagi teada mida me tunneme või mida me kardame. Inimese praegune evolutsiooniline tase on andnud meile suhtlemiseks sõnad. Rääkige siis omavahel, andke teada mida mõtlete. Leidke probleemidele lahendused, enne kui need üldse probleemiks muutuvad. Olgem ausad Iseenda ja teiste vastu. Ei ole vaja valetada üksnes selleks, et järsku teine ei mõtle nii järsku ta saab haiget.

“Järsku Ta saab haiget.”

Aga järsku ei saa järsku annaks see hoopis vabama õhkkonna. Järsku saate tänu avameelsusele oma suhte hoopis kõrgemale viia?

Austame siis iseennast, et austada teisi meie ümber.