Läbipõlemine


Täna tahaksin rääkida ületöötamisest.

Haigus mis mõned aastad tagasi ei olnud isegi haigus, millega oleks saanud inimest haiguslehele panna või adekvaatset ravi määrata. Perearst tohtis ravida vaid sümptomeid ja neidki ainult rahustitega. Juba raskemate seisude puhul tulid ka antidepressandid mängu, kuid seda vaid siis kui inimene julges oma tundmusi arstiga jagada.

Samas kui perearst võinuks jagada infot või isegi saatekirja eriala arsti juurde, õigused õiget ravi, ajukeemia korrastamiseks, välja kirjutada on aga kahjuks vaid psühhiaatril.

Oleks ja poleks. Õnneks minu jaoks juba minevik. Kuigi päris “metsast” väljas pole ka mina.

Alguseks pole palju vaja.  Kuidas kellegil. Minu puhul oli soov anda endast parim ja, et firma ikka edasi areneks, siis oli valus näha kui pea pooled töölised võtsid tööl käimist nagu ajaviidet – “Mõisaköis las lohiseb”  Rapsid ja rapsid. Võtad enda kanda ikka rohkem ülesandeid, kuid ikka on sellest vähe. Ühel hetkel tunned – Kõik, enam pole midagi anda. Tööle minekuks pead ennast sundima. Tehasesse jõudes läheb süda pahaks ja ainus emotsioon on nutta.

Hea soovitus: “võta aeg maha ja puhka”.  Proovisin, kasu ei miskit. Vaevalt sain kodus olla päeva kui ikka keegi leidis, et midagi on vaja üle küsida või veel hullem mul oli vaja välja minna, sest “olin asendamatu”. Läksin jälle. Kui juba kohal olin tuli veel ja veel muresi. Jõuad ühe lahendatud oli juba järgmine ees.

Nüüd võivad paljud hakata hurjutama. “Mis loll kahmisid enesele niipalju kohustusi?” Teate, siis kui oli juba hilja, ma suisa sõimasin ennast kuid hurjutamisest on vähe kasu kui pole lahendust välja pakkuda. 250 inimesega firmas, kus mul oli juba probleemilahendaja kuulsus, jagus inimeste muresi ja igapäevaseid tootmisprobleeme. Mina ei suutnud EI öelda abivajajale.

Ei suutnud niikaua kui üksnes tehase uksest sisse minekuks oli vaja rahustit, sest paanika võttis võimust. Mõned nädalad rahustitega tööl käidud, siis tundsin, et ikkagi ei suuda, Palusin mind komandeeringusse saata kuhugi kaugele umbes nädalaks. Vastuseks sain. “Kas ma pean sulle puhkuse eest maksma?!” See oli viimane piisk. Kõigepealt nutsin pool tundi järjest. (Märkuseks veel Aeg oli väga kiire ja  ka ülemustel oli pingeline aeg. Tarnetega mured, mudelid ei saa õigeks ajaks valmis ja aasta suuremad messid ukse ees.)  Siis võtsin ennast kokku ja võtsin vastu tegevusplaani, kui seda nii võib nimetada. Lõpetan päeva ja lähen järgmisest päevast haiguslehele. Perearsti jälgimise all olin juba sellest hetkest kui käisin rahusteid küsimas. Seega sealt takistusi ei tulnud. Oli veel vaja järgmine hommik tehase uksed lahti teha ja paarimehele võtmed üle anda. See oli jube, see lühike aeg mis kulus ukse avamisele, sisse minekule ja turvakoodi sisestamisele oli piinavalt pikk. Kui ma lõpuks uuesti uksest välja sain olin ma täiesti läbimärg. Hirmuhigi tuli igast nahaboorist, ma vappusin üle keha, õhk sai otsa. ….. Jube. Veel praegu seda kirjutades hakkan värisema – pole veel metsast väljas 😛

Algas pikk tee tervenemise suunas. Esimesed nädalad ma vaid magasin ja nutsin, ei tahtnud süüa ainult jõin (ilma alkohoolita jooke :P) Kuigi oleks kerge ka sel hetkel joodikuks saada. Kuid kuna ravimid olid peal oli mõistus siiski niipalju selge, et rahustiga alkot ei tarbi. Kui juba kodust välja sain – kevad ju. Ilusad ilmad  ja alevi peale jalutama läksin, sain aimu oma haiguse tõelisest ulatusest. 2 km tehaseni ja ma ei suutnud edasi minna. Hing kinni, vapped üle keha, paanika.

Hea oli asja juures see, et vaatamata mu enese arvamusest, et olin tööl paljudele varbapeale astunud,  inimesed näitasid välja oma hoolivust. Ega seda hoolivust polnud mul küll kerge vastu võtta, hakkasin alati selliste avalduste peale nutma. Kuid inimesel kes on ületöötamisega “vastu seina jooksnud” on sellised avaldused väga suureks toeks.

Tänud kõigile kes mind toetasid sealhulgas ka ülemustele, tänu kellele olid need mu elu suurepärased ja õpetlikud kolm aastat  ja eriline tänu autojuhtidele, kes mind kummaliselt omaks võtsid. Kuigi ei olnud ma neile ju muud kui üks järjekordne kamandav tibi, laadimissillalt.  😛

See oli minu isiklik kogemus ja paari kuu pärast tuli vastu võtta otsus – mis edasi. Samasse kohta tagasi ei olnud võimalik veel minna. Vapped ja paanikahood ei olnud veel järele andnud, kui haigusrahadega arveid ei maksa ja ravimid tahavad ka välja ostmist, tasuta ei saa midagi. Tulid pakkumised mis sisaldasid kohapeal ümberõpet ja palk oli sama, isegi parem kui tehases. Nii sai järgmiseks elu ja töökohaks Tallinn. Minu õrna vaimse tervise juures polnud see just kõige parem otsus, kuid jälle oli see samm edasi. Uus kogemus. 4 kuud ja jälle olin kodus tagasi. Tallinn polnud minu jaoks. Kuid tänu sealsele koolitusele oli mul olemas jälle järgmine kogemus mis kulus marjaks ära praegusel töökohal.

Minu soovitus kõigile kes tunnevad, et enam ei suuda. Õppige ennast ja oma tervist siiski teiste soovidest kõrgemale seadma. Kui ei ole enam tervist tulevad vähesed teile aitähh ütlema. Kui kaob vaimne tervis ei mõista enam paljud miks füüsiliselt terve inimene midagi ei tee. Aeg ei ole kerge. Kuid oma tervist ei ole mõttekas hävitada.

7 kommentaari “Läbipõlemine

  1. Mõnda asja võiks täiendada, kuid jah… hea, et saad tagasi vaadadata ja näha, mis seal siis oli 🙂
    Peaasi, et sa sellest õppisid 🙂

  2. Õppisin küll aga vara sai vist tagasi vaadatud . Vanad haavad said veriseks kistud . Kuid nähtavasti oli Elul mulle sellega järjekordne õppetükk anda .

  3. Sul on vedanud, et inimesed su ümber hoolivad olid. Kord ammusel hallil ajastul, mil mulle tööd jagus, oli sihuke situatsioon, kus minu ja bossi vaated lahku läksid. Nimelt tahtis tema, et ma töötaksin ka nädalavahetustel. Paarist esimesest nädalavahetusest võtsin osa, siis esmaspäeval olin sisuliselt “zombie”, sellest piisas, et vastu hakata. Ma olin seda meelt, et inimesele on antud elada 1 elu. Ja ei ole mõtet elada nii, et keskealisena oled nagu elav laip, ületöötamisest nina vingus. Aga jah, mõni aeg hiljem läksid meie teed kapitaalselt lahku.
    Praegu tänan oma otsusekindlust, lubada endale puhkepäevad, ning olen omaenda peremees ja võtan elu vabamalt.

  4. Sul oli raske valik, hea, et otsustasid oma keha ja vaimu kasuks. Oleksid teisiti otsustanud, ei oleks võibolla sind siin seda teistega jagamas.

    Kui tuttav on see kõik – puhkuse ajal kannad telefoni ikka kaasas? ega sa Eestist ära ei sõida? kas sa läksid eile JUBA enne seitset koju?

    Oeh.

    Nüüdseks on meil koos paari abilisega läbi viidud kiirkursus teemal “puhkusel olijale pole viisakas tööasjus helistada”. Palju piike sai murtud, aga õnnestus.
    Areneme.

  5. 😀
    Jahh eks ta ole . Kuid nagu ma ka eelnevalt olen öelnud – inimesele ei saa suuremat koormat panna kui ta kanda jaksab . Kuid kahjuks oskame ikka ja jälle oma taluvusvõimet üle hinnata . Siis ongi vaja ,et keha meile Äratuse korraldab .

  6. Great site this yksikhunt.wordpress.com and I am really pleased to see you have what I am actually looking for here and this this post is exactly what I am interested in. I shall be pleased to become a regular visitor 🙂

  7. Pingback-viide: Vanad haavad | YksikHunt mõtiskleb

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.