Viimasel ajal satun tihti just sellistele postitustele kus inimesed kurdavad, et ei suuda oma tunnetega hakkama saada. Lihtne on öelda – Leia iseenda sisemine tasakaal – kuid ütlen seda täie teadmisega, sest see on võimalik, olenemata kui raske või kui keeruline on sel hetkel olukord. Olen ise selle leidnud, kuid enne läks olukord ikka väga raskeks.

Kuid esimeseks reegliks on. LÕPETADA PÕGENEMINE.

😛 Aga nii mõnus on ju püherdada poris ja kaevelda ning kõigis maailma hädades teisi süüdistada 😛

Neile kes ei ole suutnud ise seda teed alustada annaksin väikese teeviida.

“Rännak” Brandon Bays`i raamat. Komistasin selle otsa alles hiljuti ja kummaline oli lugeda asjadest, mida vaistlikult juba pikemat aega olen järginud, mustvalgel kirjas ja juba suisa meetodiks lihvituna.

Mille jaoks siis see Rännak hea on?

• Koorida maha aastaid kestnud emotsionaalsed ja füüsilised blokid
• Ammutada teadmisi omaenda sisemiselt tarkuselt
• Elada elu oma kõrgema potensiaali väljendajana
• Kogeda enda sees piiritut rõõmu

• Saada tõeliselt sisemiselt vabaks

Selles raamatus on ka kohti millega ehk päris nõus ei ole. Üks selline on taimetoitlus kui vaimsuse alus. Miks? Inimesed leiavad vaimsuse erinevaid teid pidi astudes.  Kuid selles olen veendunud, et enesepiinamine ei ole sugugi vaimsuse aluseks. Iseasi kui TÕESTI loomsete valkuse järele isu ei ole. Inimesi on erinevaid. Mul omalgi on perioode kus lihtsalt ei taha liha. Aga see on juba minu organismi ettekirjutus mitte mingi püüdluse või moejoonega kaasa minek.

Rääkides toitumisest. Kuulake oma keha, tavaliselt annab ta alati teada kui mõnda ainet on vaja või kui millestki on palju. Ok mõistan ka üldsust. Kõhnem on kenam (vähemalt hetke moejoonena) Kuid dieedid on mu meelest enesepiinamised. Süüa tuleb kõike, mida vaja on organismi normaalseks talitluseks, kogused on need millega saame vabalt oma kaalu korrigeerida.

Kuid suurem osa sellest raamatust on täiesti mõistlik ja kergelt loetav. Igaüks saab sellest omad tarkuseterad välja noppida. Ei ole sellist asja inimsool nagu ainuõige lähenemine. Seega on ka see raamat õige just mõtlevale inimesele, kes suudab terad sõkaldest eraldada.

Läbiv joon raamatus on usk. Usk oma tulemusse. Kõikutamatu kindlus sellest, et me suudame ISE ENNAST AIDATA.

Väike lõik raamatust.

Ma kavatsesin lihtsalt seda teha, mida õpetaja oli öelnud: “Emotsiooni tulles ärge liigutage, tervitage seda”

Nii ma siis istusin. Umbes viie minuti pärast hakkasin higistama. Süda hakkas kloppima juba mõtte juures, et ma ei kavatse lubada endal püsti tõusta ja vastata mõne abipaluja telefonikõnele. Mõtted kihutasid kõikide inimeste poole minu elus, kelle poole ma “peaksin” pöörduma. Et neid rahustada, otsustasin, et alustan suurt eksperimenti meditatsiooniga.

Aga isegi see oli raske, sest see tõi hirmu selgemini esile. Tärkas küsimus: “Kui ma kedagi ei teeni ega olegi millegagi inimesi teenida, ega ole kedagi, kes teeniks – kes ma siis olen?”

Sees hakkas miski rabelema, kõikehaarav hirm, et kui ei ole inimeste teenimist ja mitte keegi ei teeni, siis polegi kedagi olemas. Otsustasin, et lasen endal hirmule otsa vaadata – mitte selle eest pageda, vaid lasta endal seda tunda täielikult, üleni, kui vaja peaks olema – aga hoian kõvasti kinni õpetaja nõuandest: “Tervita seda ja ära liiguta.”

LEIDKE ENESES SEE PUHAS JA SÄRAV TEEMANT.