Kommenteerides Ramloffi “Müntide 4” jäi mõte veel pikalt selle teemaga tegelema.

Palju on inimesi ja samapalju on erinevaid võimalusi näha enese jaoks turvalisust. Kuid olen oma elus vaadeldes ja õppides aru saanud – lihtne sõna “aitäh” on tugeva positiivse energiaga.

Me vajame tegelikult ju pidevat meeldetuletust, et me oleme olemas, et oleme teistele vajalikud, et meid ei unustata. Oma olemuse täielik mahasalgamine lõppeb varem või hiljem pettumuse ja pisaratega. Siis järgneb süüdistuste rahe, kas siis enese pihta või hoopis teiste suunas, kes ei ole meid meie arvates vääriliselt hinnanud. KUID…. Kas me ise oleme alati teisi hinnanud neile vääriliselt? Me tahame, et meid hinnataks vääriliselt. Meid hinnataks selle järgi mida me teeme ja kes me tegelikult oleme. Kuid kui me ise ei oska teistesse sedasi suhtuda, miks peaks keegi seda meie puhul tegema?

Hirm. Hirm saada unustatud. Klammerdumine omaste või armastatu külge, nii et neil kaob võimalus OLLA NEMAD. Kaob võimalus lihtsaks hingetõmbeks ……

Tekib lämbumine. Mida teeb inimene kes tunneb, et tal pole õhku hingata? Põgeneb. Läheb otsima Õhku.

Oskus lasta oma hirmud vabaks. Üritada elada ilma Klammerdumata, kuid väärtustades väärtusi mis meie elus meile osaks saab. Just nimelt väärtustades ja oma tänulikkust välja näidates. Seda lihtsa sõnaga AITÄH või TÄNAN. See sõna ei võta ütlejal tükki küljest, kuid saajale annab kauaks hea tunde.
Kui selle turvalisuse tagab meile teine inimene oleks ju ka kena teda selle eest tänada, et ta meil olemas on. Tihti võtame neid oma elus loomulikena ja unustame, et ka nemad vajavad turvalisust ja kindlat teadmist, et nende tegusi väätustatakse ja märgatakse.
Osake Tänada neid, kes teile on teinud head.