Praeguses “majanduskriisi” olukorras oleks mõistlik taaselustada mõni maagia, mis ei saa meid ega kedagi teist kahjustada, küll aga on võimalik, et meie suhe rahaga, kui meie ühiskonnas hädavajaliku “pisiasjaga”, paraneb ja me suudame säästa ka võimatuina näivates olukordades.
Praktika on näidanud, et õpetused jõuavad meieni just siis kui meil on seda kõige rohkem vaja ja kui me oleme piisavalt arenenud, et õpetus vastu võtta.
Tunnistan, et ka minu jaoks on see uus asi. Ma pole küll kunagi raha kummardanud, kuid pole sellesse ka suhtunud vajaliku austusega. Raha austuse all ei ole selles koolkonnas mõeldud raha idoliseerimist, vaid rohkem raha isikustamist. Raha on tõstetud iseendaga võrdsesse seisusesse. Austan iseennast siis austavad mind ka teised. Austan Raha siis austab mind ka raha.
Kuidas see austus siis praktiliselt välja näeks?
Raha ei ole kunagi kokku käkerdatult püksitaskusvõi niisama taskutes laiali.
Rahakott on soovitavalt nahast ja piisavalt suur, et kupüüre saaks hoida alati ühtepidi ja sirgelt.
Raha tuleb panna rahakotti või kassasahtlisse selg ees: esikülg allapoole ja pea allaspidi. ( hmm … kumb pool on raha esikülg ?) – siis on kindel, et raha ei lähe teie juurest minema.
Paremaga annad, vasakuga võtad.
Kotti milles on rahakott ei panda kunagi põrandale.
Sularaha kogumiseks kasutatakse mõnda ilusat karpi või ümbrikut. Olen kuulnud räägitavat kuldsest ümbrikust ja ka siidi vooderdusega karbist. Usun, et igaüks leiab selleks oma lahenduse.
Alustuseks võib panna sellesse “Rahapatta” väiksemaid kupüüre, iga kord kui mõni kroon poeskäigust “üle” jääb. Kui juba suurema kupüüri jagu koos saab selle ära vahetada. Raha ei tohi sinna unustada “tolmuma “. Seda aegajalt liigutades – üle lugedes, aktiviseeritakse rahasoodne energia.
Ka oma rahast rääkimisse tuleb tuua muudatus. Tavaliselt räägime me: ” Mul EI ole RAHA, et teha seda või teist”
De Silva õpetuse kohaselt on sõna EI kõige suuremaks läbikukkumise põhjuseks. Nn negatiivne mõtte suund. Tuleks panna oma laused teise võtmesse. Tunda rõõmu selle üle mis meil on olemas. Mitte – mul on nii vähe raha vaid kasvõi – Mul ON RAHA, et hakkama saada. Mul ON piisavalt HEAKS äraelamiseks.
Sularahaga arveldades ei anta raha kunagi käest kätte.
Olles teenindaja sellises asutus kus on firma ettekirjutus, et raha tuleb koos kassatšekiga kliendile otse kätte anda, on seda raske järgida. Kuid mul on olnud ka selliseid kliente kes keelduvad vahetusraha otse kätte võtmast. Nende heatahtlik nõue on, et paneksin raha letile ja juba sealt võtavad nad raha ise üles. 😀
Selle kummalise käitumise taustast sain ka teada. Kuna oli vähe rahvast, sai sel teemal vestlust arendatud ja vastus oli lihtne. Raha joon tuleb murda. Saaja võtab nagu koos vastuvõetava rahaga ka andja rahaõnne.
Kogu seda lugu võib ka võtta kui luulu – KUID… Tundes mõnda inimest kes kasutavad sarnast rahaaustamise praktikat, räägivad nagu ühest suust. “Kummalisel kombel õnnestub säästmine ja ka enne puudust tuntud isude või meelelahutuste järgimiseks jagub vahendeid.”
Proovime siis ka. Kaotada ei ole ju midagi, ainult võita ja kui ka ei võida õpime vähemalt rahaga aupaklikumalt ümber käima.
Mina igastahes teen proovi 😀
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
iga kord, kui ma pingsalt jälgin neid käsi, mis mulle raha laovad, avastan hiljem, et olen saanud 10 – 90 raha rohkem kui olnuks õige.
ei ole nali. ju ma siis austan raha lugevaid-laduvaid käsi.
sularahaautomaat seevastu loeb alati täpselt.
peaksin õppima elektroonikat austama.
MeeldibMeeldib
😀
Et praktiliselt teooria kontrollitud .
MeeldibMeeldib
Esiteks üks teemaga natuke nõrgalt haakuv tähelepanek: “majanduskriis” jutumärkides nagu mingi fantaasiailma kuuluv asi, aga loitsulaadsed võtted raha endale võlumiseks täiesti tõsiselt jutustatud (muig..).
Lohutuseks üks väga vana juudi komme, mis kattub su kirjeldatuga üksüheselt: kui tõsiusklik juudi isa annab oma pojale sularaha, siis ei anna ta seda käest kätte, vaid viskab oma jalge ette maha. Korraga on täidetud kaks kommet: raha ei anta käest kätte ning poeg peab oma isa ees kummardama.
MeeldibMeeldib
Üle ei maksa pingutada, aga elementaarne austus rahasse või ükskõik millisesse asja võiks ikka olla.
Alustaks raha suhtes kasvõi sellest, et SENT ON KA RAHA!!! 🙂
MeeldibMeeldib
Ma meenutasin, et kes see oli, kes hiljuti sedasama väitis. Siis tuli meelde, see oli audiitor, kes ütles, et raha tuleb selle juurde, kes teda austab. See ei tähenda mitte raha tagaajamist iga hinna eest, vaid raha korralikku hoidmist, lugemist, kaalutlemist, mis temaga ette võtta. Ta ütles, et just praegusel ajal on seda erinevust märgata. Tõi näiteks ühe firmajuhi, kes kohe armastab oma raha lugeda ja aasta-aastalt on tal seda rohkem.
nii naljakas, kui nii erinevast allikast sama jutt tuleb. ma alati tõstan ka tütre käekotti põrandalt üles tooli peale. aga mingist vanast ajast on mulle jäänud selline komme või uskumus, et kui kevadel kägu esimest korda kukub, siis tuleb rahakotiga münte kõlistada. Nõnda tuleb jõukas aasta. Alati pole küll rahakott ligi olnud ja kuni otsima lähen, on kägu tihti vait jäänud….
MeeldibMeeldib
seda hokus-pookust ma rahaga küll ei tee, aga kui rahaga lohakalt käitun siis eks ikka pudenevad sendid ja isegi paberraha rahakoti vahelt väla (võtke seda, kuidas tahate: kas illustratsioonina või päriselt)
hoiame raha =) ja peseme pärast selle puutumist käed puhtaks (sest raha on räpane – nii selle sõna kaudses kui ka otseses mõttes) ning enda ravimisele ( ja teisel juhul advokaatidele) kulub vähem raha XD
MeeldibMeeldib
😛 valik on sinu
MeeldibMeeldib
Oot, miks käest kätte ei võiks anda? Minu jaoks on see kuidagi usalduse märk… Et oleme justkui üks kogukond, et see ei olegi raha “ära” andmine, see on lihtsalt väike vahetus. Kui “rahaõnne” terminites rääkida, siis märgib käest-kätte andmine seda, et meie “õnn” on ühine… Ja kui sa käid regulaarselt mingites kohtades, siis ongi ühine, sest sul on vaja, et neil hästi läheks ja vastupidi.
MeeldibMeeldib
🙂 Võibolla tõesti . Eks selle postituse mõte oligi rohkem saada teada sellistest kommetest . kuid nagu näha on see vist paremini hoitud saladus kui miski muu 😛
Kuid huvitavaid kombeid on ikka natuke tulnud . Võtame või selle käo kukkumise aegu müntide kõlistamise . 😉
MeeldibMeeldib
Raha käest kätte andes on võimalus anda seda koos killukesega oma jõust ja armastusest raha vastuvõtjale.. Need ei saa meie seest andes mitte otsa!
Minu silmis on praegune majanduskriis üleüldine väärtuste (ja mitte ainult materiaalsete) kriis. Andmise ja saamise tasakaal on tervikuna paigast — tahetakse saada rohkem Jõudu kui anda.
Raha iseenesest pole ju muud kui ekvivalent, vahetusabinõu, ja paberikujulisena üsna noor nähtus. Paraku on ta üha enam fetišeerunud, rahale on antud antud kaasa tohutu hulk negatiivseid emotsioone ja nn majanduskriisid on tasakaalu loomiseks.
Parim (valge) maagia on armastada raha nagu ennast ja kogu inimilma, mitte (sageli alateadlikult) vihata ja luua piiranguid enda sees 🙂
Ja
— minu pisuke elukogemus näitab, et raha on alati vajalikul hulgal siis, kui ma tema peale pingsalt ei mõtle.. 😉
MeeldibMeeldib
Eks ta nii olegi, seepärast ongi tegelikult kurb vaadata inimesi kes peenraha kuidagi nagu üldse rahaks ei pea ja peaaegu nagu jälestaks seda.
Külgetõmbeseaduse järgi võttes annab aga säärane käitumine universumile signaali, et seesama inimene ei tahagi raha omada.
😛 halb sõna siin kasutamiseks, omamine, kuid nii tundub see olema.
😉
MeeldibMeeldib
PS lisaks juba öeldule
turgatas ommuq ärgates meele üks ütlemine, mida seel-puhul kasutatakse, kui keski raha-ilmaga hädas-pahuksis —
elab üle oma Jõu..
MeeldibMeeldib