Lõkkeõhtu. Hubane valgus, hea seltskond. Natuke õllet ja lauluhääl läheb lahti (kellel vaja).

Aegade algusest alates, kui inimene tegi esimese tutvuse tule heade omadustega, on tuld alati koheldud kui elusolendit. Ja seda õigustatult.  Kuulake vahest tuld. Ta räägib teiega. Vahest nutab kui laps teinekord rõõmustab koos teiega, siis jälle on lohutav ja leebe. Kui aga tuld solvata ja siis ka mitte teda hoida maksab ta kätte ja väga valusalt.

Vaatamata alko üldteada lauluõli kuulsusele ei käi siiski tuli ja alkohol kokku. Kui inimene on joobes arvab ta, et tema on see kõigekõvem ja keegi ei saa teda takistada. Sellsed jobukakud on palju õnnetusi põhjustanud. Nii lihtne on ju tiku otsast tuld tõmmata ja kusagile visata.

Eile olin tunnistajaks ühele sellisele juhusele. Volbrituleks oli ettevalmistatud väike plats kus lõke piiratud. Suurema lõkke tegemiseks ei saadud luba ja seega otsustati, et materjal jääb jaanitule ajaks. Ei oldud kulu riisutud ega muud moodi piiratud – polnud ju põhjust, aega jaanini veel küll. Pidu täies hoos, lapsed juba magama saadetud. Kangemad kraamid välja toodud ja ka tarbitud. Kui korraga ühel jobukakul tuli tahtmine omast arust “isast” mängida.” Mis mulle loevad seadused. Mina tahan, et suur lõke põleb”. Njah. Mis korra põleb seda niisama lihtsalt ei peata. Las siis põleb. Aga pudel oli ikkagi huvitavam kui tulevalve. Korraga oli niigi suurest lõkkest saanud tulemeri. Kulupõleng.

Öeldakse, et tuli on hullem kui varas – varas jätab seinad alles, tuli ei sedagi.