Mis on ometi maailmaga lahti? Täna hommikul sain jälle kogemuse võrra rikkamaks. Inimene keda juba kaua tunnen ja tean kui tugevat isiksust omade väikeste kiiksudega, teatas rõõmsalt, et tema on sitt ja temaga ei ole vaja suhelda. Milles siis probleem? Ausalt ei saanudki aru. Kogu loost kõlas läbi vaid see, et kedagi soositakse “onupojapoliitika” reeglite järgi ja seetõttu ei saa tema piisavalt tunnustust. APPPPIIIII!
Võiksin veel aru saada kui tegu oleks otsest sissetulekut puudutanud, kuid mingi vabatahtlik ühiskondlik avalik tegevus? Samaväärne blogimisega. On küll tore kui käiakse lugemas aga ma ei poe nahast välja, et enda töid blogimaastiku parimaiks pidada lasta ja siis kui see ei õnnestu musta masendusse langeda. 😦
Siinkohal pean tunnistama, et tema tööd on tõesti väga head ja kahju oleks kui ta seda enam ei teeks, aga poole sellest ilust ja heast energiast kustutab ta ise ära selle mõttetu enesemustamise ja teiste süüdistamisega.
MIKS, ohh miks inimesed ei taha näha oma iseenese tõelist mina? Miks lasete kõigutada pahatahtlikul kiibitsejal oma rahu hinges? Kui töö on ilus, siis on see ILUS. Kui käiakse vaatamas on tore – saadakse kaasa autori hea energia. Kellele ei meeldi – see on juba tema oma süü. Pole mõtet võimelda, et kõigile meeldida.
Kristlasele ei meeldi satanisti tegevus. Islamistile ei sobi kuidagi mitte kumbki neist. Kuid kristlane paneb mõlemad ühte patta. See on minu silmis kitsarinnalisus.
On olemas üks väga hea anektoot põrgust, mis maalib täpse pildi eestlase loomusest.
Kaks pisikuradit on suitsupausil. Tööks neil siis põrgukatelde valvamine. Üks küsib teiselt: “Kuidas läheb. Mul täna käed jalad tööd täis.”
Teine vastab: “Ohh, mul on katlas eestlased. Need valvavad ise üksteist. Kui keegi kipub välja ronima tirivad teised ta jälle ilusti sisse tagasi.”
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
Ehk pole õige kasutada sõna kuulsus, vaid palju neutraalsemat väljendit “tunnustus”. Paljud inimesed on pidevas tunnustuse näljas. See on ilmselt jälle mingi end ISE nõrkuse teema, mida siis üritatakse välise tunnustuse abil turgutada.
Samas on meil levimas ka sihukesed vaated, et ennast kiite ei tohi ja kiitus peab tulema teistelt. Ja kui siis on olukord, kus inimene tunneb vajadus tunnustuse järele ja ise pole võimeline ennast tunnustama, siis jääbki talle välisest tunnustusest pidevalt väheks ja ta muudkui vaatab ringi, mis teised arvavad.
Ajuti on mul tunne, et peaks meie kultuuri ja kasvatusmeetodid nullini maha tirima ja uuesti üles ehitama, sest nii palju valepõhimõtteid on vähemalt praegu juba vanavanemate staatuses olevate inimeste kasvatusmeetodites, et eesti on täis nõrga ja ebaleva ISEga inimesi. Aga põhiline osa ISE tugevusest pannakse minu meelest paika varases lapsepõlves ja hiljem saab inimene tolle aja vanemate möödalaskmisi siluda vaid väga palju vaeva nähes ja ka sel teel on pidevaid tagasilangusi.
MeeldibMeeldib
Pingback-viide: Urisemisi « Kukupai salapesa
Just just .. teised tirivad ilusasti tagasi 🙂
MeeldibMeeldib
Ramloffiga nõus .
Kuid kahjuks võib teine või peapeal seista ,et aidata kui seda abi ei taheta . Nii tore on ju endast ohvrit kujutada ja ikka ja jälle endast negatiivseid pilte maalida .
Kurb tõsiasi . ju ei olnud meie sõprus piisavalt tugev , sest enam ei jaksa . Ka minu energia murdub sellise enesehalvustamise vastu .
MeeldibMeeldib
Aga kui on vabatahtlik tegevus, siis selle ainus tagasiside ju ongi tunnustus – ja kui keegi teine saab tunnustuse sinu töö eest, siis see võib haiget teha küll. Et kui tunnustada ei taha, siis makske vähemalt 🙂 Blogimisega oleks samaväärne siis, kui keegi kirjutaks sinu mõtteid kogu aeg enda blogisse ümber ja siis kõik käiksid rääkimas, et küll tal on ikka head mõtted…
Sest ega sa võid ju oma tööd ikka rõõmuga edasi teha, eriti, kui teisiti ei saa, sest see on oluline ja tähtis ning võidki teha töö enda pärast – aga see ei tähenda, et tagasisidet ei tahaks. Ning kui näed, et tagasiside antakse mingil muul alusel, kui see töö, mis sulle nii meeldib, siis see paneb masenduma küll. Küsimus ei ole mitte niivõrd see, et kas sinu töö meeldib/ei meeldi ja kui paljudele, vaid see, kas see töö üldse loeb või kõik vaatavad ainult tegijat.
MeeldibMeeldib
Tunnustus olgu see siis halb või hea on iseasi kuid selle nimel ennast ära nikastada pole ju ka erilist mõtet . Vabatahtlikuse alusel pole ju ka mingit edetabelit . Vot mina olen nüüd kõige vabatahtlikum 😛
Blogimine on eneseväljendus samuti pildistamine , maalimine . Üldse kunst kui selline . Kui oled sellele rajanud kogu oma sisetuleku ehk siis elatusvahendid siis pole see ju ka enam vabatahtlik ja seega ei kategoriseeru enam sellele juhusele .
Ning muidugi teeb haiget kui kasutatakse head tahet alatult ära , ei vaidle . kuid põdeda mingite hinnete või edetabeli kohtade pärast … ehk olengi liiga idealistlik .
Minu jaoks on ikkagi suurimateks väärtusteks teineteise mõistmine , usaldus , ja armastus – mida see viimane ka kellelegi tähendab 😉
Ja koht kus see olukord aset leidis taheti vist tõesti muuta isikukultuse kohaks . Kuid mis sest enam . Elu läheb edasi 😉
MeeldibMeeldib
on nii palju asju mida inimesed veel ei oska. Või mida meie arvates valesti v. halvasti teevad. Või võiksid paremini/ õigemini teha. Eksju?
Ma püüan alati meeles pidada et me oleme kõik erinevad. KÕIK. ERINEVAD. Tuleb vaid mõista, et me kõik oleme teel, me kõik olemegi meie endi tee. Ja igal ühel omad kogemused, õppetunnid, õppimised jne jne.
MeeldibMeeldib
Pingback-viide: Inimene vs tunded vs mõistmine « YksikHunt mõtiskleb