Lühidalt öeldes on põrgu mõistuse ja keha kahene
dimensioon, kus puuduvad südameenergia ja tunded. Sinna satuvad need inimesed,
kes oma elu jooksul on trampinud üle teiste südamete ehk ei ole südamearmastust
millekski pidanud. Kuna elus enne edasi ei saa, kui teatud õppetund on õpitud, siis
võimaldatakse neil inimestel endal kogeda, mida tähendab elu ilma südameta.
Tuleb välja, et Saatana ettepoole keeratud äärmusliku tumeda poole taga on suur
valgus.

Antud lõigud on pärit Aigar Säde raamatust ” Seest Välja “ Digitaalne raamat, mis juba väga ammu mu arvutisse jõudis kuid mille lugemiseks alles hiljuti aega leidsin.

Head mõtted, sarnased minuga, kuid tunduvalt paremas sõnastuses 😉 Hea lugeda ka teiste sulest pärit mõtteid mis annavad kinnitust, et ma pole sugugi üksi sellise maailmavaatega.

Järgnevaks üks viga mida ma isegi oma Nõia tee alguses tegin.

Abisaaja tuleb iga ravitseja ja nägija juurde kui õpetaja juurde. Õpetamise kõige
võimsam väljund on sõna. Kui õpetaja “võtab” õpilase probleemi ära, siis võiks
seda toimingut tegelikult lausa kuriteoks nimetada. Elu on meile tõestanud, et ükski
kuritegu ei jää karistamata. Tavaliselt öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata.
Selles ütluses peitub kibe tõde. Probleem on selles, et seesama “teadja” ei tea kõige
olulisemat – seda, et iga inimese häda on tingitud ennekõike tema valesmõtlemisest. Teise inimese probleemi äravõtmine ja kuhugi panemine (tavaliselt
jääb see probleem ravitseja enda energiavälja) ei tee hädasolijat karvavõrdki
targemaks. Ta jätkab samamoodi kui enne ja õige varsti on häda uuesti, kuid
suuremal ja tihti keerulisemal kujul tagasi. Ravitsejal või teadjal oleks õigem
esmalt probleemi olemus lahti mõtestada ja hädasolija jaoks uus suund selle
probleemi olemuse õppimiseks kätte näidata. Tihti on tegelik abi teise august
väljaaitamiseks hoopis vastupidine – teise uuesti sinna lükkamine. Varem või
hiljem ollakse teile selle eest tänulik.

Tänulikkus tuleb kahjuks alles siis kui saadakse aru, et see mis tegid oli tõesti selle inimese jaoks ainuõige. Mõistmine tuleb aga väga aeglaselt enne tuntakse solvumist ja viha ja ehk tõesti kümnete aastate pärast saadakse aru, et see OLI AINUÕIGE TEGU.

Duaalsüsteemi sügavamaks tunnetamiseks annan edasi ühe vaimuinimeste seas
leviva anekdoodi. Kord kutsus Looja enda juurde kohvile omaenese Varju. “No nii,
armas Vari! Sa oled aegade jooksul nii palju halba ja paksu pahandust kokku
keeranud, et seda ei suuda mitte keegi enam läbi seedida. Karistuseks saadan sind
asustamata territooriumile.” “Kallis Looja,”vastas Vari, “ükskõik kuhu sa mind ka
ei saadaks, igal pool oled sina juba ees”.

Natuke mõtlemist ja taipad, see ongi ju nii. Kui me tahame endast mingit halba eemale ajada siis ei õnnestu see meil kuidagi. Kui aga suudame aksepteerida oma vigu oskame äkitselt ka neid muuta. Meie elu on kool. Õppimaks armastuse jõudu.