Looduses on pööripäev, lõppeb kevad ja algab suvi. Läbi on sündide aeg ning algab kasvamine, et sügiseks valmiks viljad ja uueks uinumise ajaks saaks salved täis.

Aastaring.

Inimese eluringi pööripäevad pole nii etteaimatavad. Nende jaoks pole kindlat kalendrit milles kirjas, et nüüd lõppeb üks ja algab teine. Looduses aset leidvaid muutusi oskame näha ja vastavalt sellele ka käituda, kuid eluringil seda jälgida ei mõista. Ei osata tähele panna saabuva pööripäeva märke ega taheta tunnistada, et ise selle suunas täis kiirusel kihutatatkse. Kuni kokkupõrge on nii järsk, et korraga on tunne, et elu on otsas. …..

Väljast vaadates on tihti seda näha kuid seestpoolt keeldutakse seda nägemast. Kui võtad teema üles, et teie kooselu kihutab krahhi suunas, siis reageeritakse rünnakuga ja süüdistatakse armukadeduses. 😦

Kui kahju on ikkagi teinekord kui elu tõestab, et sul oli 12 aastat tagasi õigus, sellest suhtest head nahka ei tule.  Kuid mis kasu on õigusest, nende õppetund oli neil siiski endil vaja ära teha. Loodan vaid, et sellest ka õpiti.

Kõik need aastad lootsin, et mu tajumine oleks vale, et vaatamata minu vastumeelsusele elukaaslase suhtes suudavad nad siiski omavahel õnnelikud olla (ei pidanud ju mina selle inimesega elama). Kuid ei muutunud nende suhtlemine sugugi paremaks, ebakõlad vaid suurenesid ning tänaseks pööripäevaks sai otsa järjekordse kooselu saaga.

Ei, ega nad kumbki ei käinud kurtmas, et miskit on valesti, kuid oma tajumisega teadsin siiski. Oli ju nende kokku kolimine algselt selline “ärapanemine”. Saaks aga kiiresti kodunt ära. “Mina olen piisavalt vana, et ise oma elu eest otsustada!”  Jahh olid küll, kuid vanematele kiusu tegemine on kokku elama hakkamiseks küll väga vale põhjus.

Kahju muidugi lastest, kuid loodan, et eraldi elamine paneb neid teineteise häid omadusi siiski uuesti nägema ja et mõlemad suudavad olla siiski piisavalt täiskasvanud, olemaks siiski veel lapsevanemad.

Kuid see on vaid minu lootus.

Kes teab ehk siiski.

Ajakirjandus on küll täis lugusi kus üks või teine lapsevanem kasutab lapsi, et teisele haiget teha. Mürgitades lapse (laste) meelt oma kibestumisega. Kuid selline käitumine kasvatab vaid emotsionaalselt sandistunud inimesi.

Mis mul öelda. Loodan südamest, et lapsed näevad veel ka oma teist vanemat – kuidas iganes ka lastejagamine korraldatakse.

EI SAA TEISE EEST ELU ELADA.

Ei saa. Kuid ohh kuidas vahest tahaks teisele määratud karika ise ära juua. Eriti kui näed neid karikaid oma lähisugulaste teel.

Kuid Kõiksusel on meiega hoopis teised plaanid.