Kuipaljud on abiellunud või suhtesse hüpanud “lootusetute juhtumitega” unistades muuta kaaslane just selliseks nagu meie tahame? Samavõrd tühine on lubadus mida on kuulnud väga paljud.

“Ma jätan joomise maha kui sa minuga abiellud!”,

“Ma hakkan korralikuks kui sa minu juurde tagasi tuled!”

Ja palju samas võtmes lubadusi. Enda kohta võin öelda, et pole sääraste lubaduste peale liimile läinud, kuigi tahan alati uskuda inimestest kõige paremat. Põhjus. Kui inimene tahab muutuda ja vajab selleks tuge võin tema jaoks olemas olla, kuid ei seo ennast lõplikult. Taganemistee peab jääma. Ei soovi ma kedagi orjastada ega elada orjastatult.

Mis on siis see kõige mõttetum tegevus?

TEISE INIMESE MUUTMINE või loota, et me oleme võimelised teist muutma.

Seetõttu olen nõus elulõpuni olema omapäi, kui siduma ennast inimesega, kelle lastetuba on teda õpetanud teisi orjastama. Samas olen nõus, inimesed muutuvad, kuid seda vaid siis kui inimeses on endas tahe muutuda ja arusaam, mida ta oma tegevusega ümbritsevale, sealhulgas iseendale teeb.

Kuidas siis elada kui on juba tehtud need vead ja enam ei suudeta sedasi elada? Otsene vastus tuleb siiski iga erineva suhte puhul eraldi vaadatuna, kuigi kui ikka enam ei suuda tuleb sellisest suhtest välja astuda. Tihtipeale tuleb mängu ka vampirism. Teiste sõnadega võib seda öelda kui tähelepanu vajadust, mille saavutamiseks ei valita vahendeid. Tihti süüdistatakse energiavampiire egotsentrilisuses – nende puhul tavaline käitumine teiste mahategemine ja tihti ka vägivaldsus.

Lihtne öelda – astu välja, pane oma tahe tööle, 🙂 leia oma tasakaal (Minu enese lemmik soovitus :))  Kuid, et neid soovitusi täitma hakata, peab inimene siiski olema jõudnud teatud tasemele suhetes enesega. Selleks, et ta oleks võimeline enesele tunnistama, et tema elu vajab muutmist ja see mis tema muutumist takistab on siiski vaid temas eneses kinni. Selle enesele tunnistamine on aga juba pool teest muutuste suunas.

Seega ei saa, ei tohi teised halvustada või maha teha inimese liikumist valgustatuse teel. Meie teed siin eksistentsis on erinevad. Meil võib olla küll üks suund ja me võime olla ühel ajal  vastu võinud teadmise, et alustame oma teed, kuid ikka oleme erinevatel kaugustel.

Mida me siis võime teha, et ka teised “liiguksid”?

Liikumine on suhteline. See mis kõrvalseisjale paistab paigalseisuna või hoopis vastassuunas minemisena võib inimesele enesele tähendana juba tohutut jõupingutust ja ka tohutut edasi minekut.

Saame jätta vaid kirjeldusi oma kogemustest. Kes on valmis seda leidma või koguni seda järgima leiab ise selleni tee.