Siiani arvasin, et kõige suuremaks hirmuks on hirm HIRMU ees, ehk siis teadmatus. Mõnes mõttes on ta seda ka praegu. Kuid vaadeldes oma elu tagasivaates on olnud ka minu elu kõige suuremaks hirmuks hirm olla üksi. Mitte niivõrd füüsiliselt kuivõrd hingeliselt üksi.
Minu arengutee järjekordne verstapost, Nõidade Suvelaager, andis aga selles asjas selgust, mida ehk juba osaliselt teadsin kuid ei osanud mõista veel täielikult. Minu eelnevalt saavutatud sisemine tasakaal oli igas mõtte eeltöö hirmust vabanemiseks. Minu Teel kuulus sellesse ka Armastuse mõistmine. Selleks saadeti mu teele inimene kellele ma olen üksnes tema olemasolemise eest piiritult tänulik . Sellest loost olen juba varem kirjutanud. 😉
Nüüd paneks siia siis üles ühe tillukese meditatsiooni; mõttepausi või ettekujutuse ehk siis fantaasia, kuidas kellegil seda meeldivam mõelda 🙂
- Teekond tundmatusse ?
Sule silmad ja kujuta endale ette trehtlit, tavalist mille abil suurest anumast väiksema suuga anumasse midagi kallatakse. 😉 Just sellist milline esimesena silme ette tuleb.
Nüüd vaata trehtli laiemast otsast sisse, kujuta ette, et sa näed paksu pimedust.
Nüüd võta oma julguseraasud kokku ja hüppa läbi trehtli sellesse pimedusse teadmisega, et see on sinu enese hirm.
Võta endale aega niikaua kui just Sinul kulub selle pimeduse läbimiseks ja jõua välja teadmisesse kas see hirm ikka on nii ületamatu kui siiani arvasid. 🙂
Kokkuvõtlikult võin öelda, et sellist asja nagu Üksi Olemine ei ole olemas 😀 On vaid vaja mõista meie maailma ja inimhinge olemust.
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
Ma nüüd ei tea… ehk on igal oma kõige suurem hirm ja ei pruugigi kõigil ühtmoodi Suurim Hirm olla?
Ausalt öeldes mu jaoks üksiolu – igas mõttes – on midagi väga tavalist, ei oska seda küll kuidagi karta…
MeeldibMeeldib
Eks ta ole jah igal omamoodi. Samas võib ju ka öelda, et kui ära harjud ei mäletagi enam, et midagi muud moodi oli 😉
Vabanemine on võimas tunne ja kui selle tunde pealt veel osatakse edasi minna ei suuda enam keegi haiget teha 😉
MeeldibMeeldib
Nujah.. ja kes siis ütleb, kas on hirmuga ära harjutud või teda tõesti lihtsalt ei ole? 😉
MeeldibMeeldib
Eks üldjuhul tehakse hirm enda omaks ja siis teda ei olegi. Tegelt oli mul mõttes hoopis raskem võimalus. Nimelt need inimesed kes elavad vabatahtlikult füüsilist ja vaimset terrorit kannatades olles lihtsalt unustanud, et ka nemad võiksid elada ilma hirmuta.
Samas kui kõrvaltvaataja jookseks sellise suhte eest nii kaugele kui võimalik.
🙂 ja see mõte ei olnud kellegi konkreetse peale mõeldes, lihtsalt on olemas ka selliseid suhteid.
MeeldibMeeldib