Küll aga suudab ja tahabki mees armastada seda, et teda armastab naine. Väidetavalt puudub mehel selle jaoks vastav süsteem 😉
Keeruline. Seda siis energeetilisest vaatenurgast. Sama nurga pealt vaadatuna pole mehel suhtes mingit sõnaõigust?!?
Naine mõtleb välja enda unistuste ja õppetükkide läbimise jaoks vastavate omadustega mehe.
Saadab sõnatu impulsi mehele, kelle jaoks tekib siis nii öelda esimene reaktsioon – “moosimine.” Kui naisele see mida ta kuuleb, meeldib siis võib midagi ka edasi areneda. Naine annab jälle vastava impulsi ja mehel käivitub “teine pea” 😀 Samas kui mees arvab kõik see aeg, et tema on see, kes mängu juhib 😛
Jätsin veel mainimata, et energia liigub meie kehas nagu mööda kaheksat. Kes on õppinud anatoomiat teab, et meie kehas jaguneb veresoonestik suureks- ja väikeseks vereringeks, väike toidab siis kopse ja aju ning suur ülejäänud keha.
Joonistame inimese kehale kaheksa ja saame sama tulemi.
Hmm. Kuidas on siis lood järglaste saamisega?
Ka siin on sõnaõigus ainult naisel. Kui naine ei anna enesele luba rasestuda seda ka ei toimu. Sama ka vastupidi, kui naine on nõus rasestuma, toimub see ka igasugustest kaitsevakenditest hoolimata.
Järjekordne tõestus, et inimese mõttejõud on maailma kõige tugevam jõud.
Kui mees jookseb oma naise juurest ära mujale, milles on siis probleem?
Kummaline, kuid siin on ühel nõul nii energeetika uurijad kui vanarahvas. Süüdi on ainuisikuliselt naine.
NAINE mõtleb välja omale vajaliku mehe
NAINE on pere hoidja ja elu kandja
NAINE on see kes peab seisma hea, et elu oleks huvitav 😛
Naisele on lubatud valetada, keerutada ja petta (Urrauhh. Sellega ei taha kohe kuidagi nõus olla)
Miks siis on lubatud? Need on väidetavalt naise relvad ja vahendid, et teha elu huvitavaks ehk siis, tekitada järjest uusi olukordi. Seejuures on väitjaks mees.
Njahh. Siin aga tekivad minul käärid universumi seadustega.
Kõik mis teed, teed endale. (Kui valetad ja petad, ära siis nuta kui sulle sama tehakse)
Tee teisele seda, mida tahad, et sinule tehtaks. (Ma küll ei tahaks, et mulle valetataks ja mind petetaks)
Nende seaduste valguses teeb naine ju enesele halba?! (Mõni ime siis, et mehed kodunt ära jooksevad)
Vastupidi naistele ei tohi mees seda kõike teha. Mees peab olema aus, otsekohene, siiras ja vastutama elu materjaalse poole eest. (Urrauhh. Ei no muidugi. Ega mees ei omagi hinge. Ei ole temal vajadusi ega ole ta hoopistükkis inimenegi ju. Naise ori ja ei muud. Urrauhh.)
Seda oodi naistele oleks oodanud küll vaid naisterahva suust, kuid rääkijaks oli mees.
Niisiis naised, kui kodune elu kipub käest ära minema saate süüdistada vaid iseennast. Ei ole teinud kodust elu mehe jaoks piisavalt atraktiivseks. Kui mees läheb ära teise naise juurde on põhjus samuti sealsamas. Vaimselt laisk naine 😉
Võtame nüüd siis võrdluseks vanaemade aegse ütluse. Kui mees saab kodunt ja oma naiselt kõike mida hing ihaldab ei ta siis teisi naisi enam näe.
😀
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
Mul on selliste energeetiliste teooriatega alati see kahtlus, et inimene näeb mingeid näiteid, kas siis enda elus või nende elus kellega ta kokku puutub ja tuletab sellest oma arust üldkehtivad seadused.
Teine nägija puutub kokku sootuks teiste inimestega ja skeemidega ja tuletab neist siis sootuks teistsugused oma arust üldkehtuvad seadused.
Kolmas omad … ja nii edasi.
Ja neil kõigil on õigus oma näidete ja lähikonda arvesse võttes ja nad kõik võivad eksida, sest nad lihtsalt ei tõmbu piisavalt ning seetõttu satu kokku nendega, kel need süsteemid toimivad sootuks teistmoodi.
Ja ometi me inimesed tahame leida üldkehtivaid seadusi, mis kehtiks eranditult kõigi kohta ja alati … aga neid leida võime vist küll kas siis baastasandil instinktide seast või vastupidi, ühtsusesse jõudnute seast.
Seepärast… on iga selline teooria omamoodi õige ja samas nad kõik eksivad.
MeeldibMeeldib
Täiesti nõus. Kuid enamus juhtude puhul, kui kooselud liiva jooksevad, tahan tõesti süüdistada naist. Olles ise naine seejuures.
Elu on pikk protsess ja naise puhul kusagil tehtud “vale” otsus on pannud mehe “valesti” käituma
Liiga palju tahavad naised, et mehed oleksid nende omand. Muidugi leidub ka sama kiiksuga mehi.
MeeldibMeeldib
Kui juttu tehakse mustvalgest või kivi/vesi maailmast, kus naised on pisikesed, haprad,kuid julmad manipuleerijad ja mehed suured, jõulised ning mõttelagedad maanipuleeritavad, siis tahaks juukseid katkuda. Musta ja valge vahel on alati hall, kivi ja vee vahel liiv. Suhetes tehtud otsuseid ei saa mitte kunagi liigitada õigeteks või valedeks , sellist mõõdupuud ei ole olemas. Kui keegi väidab vastupidist, siis on see mõõdupuu olemas vaid tema enese jaoks. Kui üks inimene (pole oluline, mis soost ta on) teeb “vale” otsuse ja teine hakkab seetõttu “valesti” käituma, siis mis hetkest me teame, et esimene “vale” on just esimene? Mingi sündmus on ju ka esimese käitumise põhjustanud?
Mõnes rappajooksnud suhtes “süüdlase” otsimine on mõttetu nõiajaht, suhe tähendab kahe inimese koostoimimist. Kui öelda, et naine ei suunanud meest õigesti, teeb see konkreetse ütlemise valguses mehest ulikese, kes sõltub naise otsustest. Kui kinnitada, et mees “istus naisele pähe”, jätab see naisest mulje kui enesemääramisoskusteta arengupeetuse all kannatajast.
Ideaalsuhe (ja nüüd kasutan ma iseenda mõõdupuud, mis ei kehti kindlast kõigile, eksole) on võrdsete liit.
Võrdne ei ole suhe, kus kaks inimest teineteisele kinnitavad, et “jah, me oleme niiii võrdsed”, ent seljataga itsitab kumki varrukasse: “Arvab tema..”
MeeldibMeeldib
😛
Kaamos pea nüüd hoogu .
Seetõttu oligi vale jutu märkidesse torgatud ja mõte selles ,et naised süüdistavad meest et need ei käitu nagu peab , kuid on seejuures ise selle käitumise esile kutsunud .
Njahh 😛 reageerisin kiiremini kui jõudsin su kommi läbi lugeda
MeeldibMeeldib
Mina ikka lugesin su loo enne reageerimist läbi 🙂 Seepärast ma nii äkiliselt turtsatasingi, et su jutu terav ots on klišeelikult naiste poole suunatud. Oled sa kunagi suhelnud lahkuläinud paaride meespooltega? Jõudnud nendega tasandile, kus nad minevikust räägivad? Me oleme naised ja seetõttu näeme vigu eelkõige oma sugupooles, sest suudame end üpris kergesti nö nende positsiooni asetada. Meetega samal teemal arutledes leiaksid ruttu, et ka nemad on kinni süüdistamistes ja eneseõigustustes.
//naised süüdistavad meest et need ei käitu nagu peab , kuid on seejuures ise selle käitumise esile kutsunud //
Mehed, muide süüdistavad naisi täpselt samuti, see on minu meelest lahku kasvanud paari puhul mingis faasis absoluutselt loomulik arenguetapp. Saab see mööda, suhtutakse teisesse taas neutraalselt, Mitte kõik inimesed ei saa oma eelmisest suhtest üle ja siis kestab tagantjärele süüdlase otsimine kauem ja on nii inetu, et kõrvakseisjad ei kannata enam välja…
Tegelikult ma tahtsin ju väita, et kui naised põhjustavad oma “vale” käitumisega meeste “vale” käitumist (tegelikult ma siin sugusid üldse mängu ei tooks, ise alustasid ;D), siis kas naiste “vale” käitumine tekib tühja koha pealt, eimillestki, lihtsalt niisama? Äkki on ka sellel käitumisel oma eellugu, meeste poolt esile kutsutud, näiteks?
Inimene ei ole oma loomalikku poolt arvestades monogaam, me sipleme religiooni poolt seatud käskudes ja kasutame oma reegleid tehes ilmast ilma prokrusteslikke meetodeid, eirates tõsiasju ja tundeid, mis ei mahu raamidesse.
Tõde ei ole olemas. On ainult tõe otsimine.
Seepärast palun kõike ülalkirjutatut lugeda kui minu isiklikku seisukohta. 😀
MeeldibMeeldib
Minu kogemus põhineb just nende lahkuläinud naistega suheldes tekkinud piltidest 😉
Nagu öeldakse – Suhe on kahesuunaline tänav ja see kes teist hirmsasti süüdistab kipub hoopis ise see süüdlane olema . Neid naisi on olnud eluteel kõvasti rohkem kui kümme .
Vägisi tekib siis ju üldistamine .
Rääkides meestest kes oma naise kõrvalt kipuvad värsket liha noolima , ütleks ,et need südamepuistamised pole mulle mõju avaldanud . 😉 Kui ikka kipud oma naisest rääkima siis ka oled tema küljes kinni ja mis siis minule jääb kui peaksin ära armuma 😛 .
Parem üksikuna kuid vabana kui hiljem mingi kriisi keskmes olla 😛
Oma sugulased oskavad selleks liigagi hästi kriisikesi korraldada 😉
MeeldibMeeldib
Ma ise töötan meeste keskel ja seetõttu olen ilmselt natuke rohkem just meestega suhteid lahanud.
Toredad inimesed on nad kõik, aga kui ikka armastus untsu läheb, ärkab meis tige loom. Nii meestes kui naistes.
No ja ega need mehed pole ükski mingi vanurilemb ka, et neid minuga rääkimise korral lihanoolimises kahtlustada saaks, usu mind ;D
Ise olen oma elus üritanud loobuda üldistamisest, kindlasti ei ole see alati õnnestunud. Iga inimene on indiviid ja just nii tulekski meisse suhtuda. Mitte nii, et kõigepealt teeme raamid (keskealine ülekaaluline vallaline valge mees) ja seejärel hakkame iga kohatud inimest sellesse raami toppima.
Nujaa, nüüd läks teemast välja…
Aga naksti eelmisse kommentaari tagasi: kui kriise karta, siis oleks ju kõige lihtsam eremiidina kusagil padrikus elada ja see pole naljana mõeldud. Paraku ilma kriisideta me ei arene ja inimene on arenev olend.
Loodus tahab oma osa. Nõuab liikumist.
MeeldibMeeldib
Eks neid kriise omal ajal ka läbitud selle tunnistuseks tore tütar kellest tundub vähemalt ,et täisväärtuslik inimene kasvanud ;). Ja nõia kombel padrikus kah elatud 😛 . Seega eelistused kogetud . Ja tänaseks päevaks selge eelistus välja kujunenud .
Aga selles on sul õigus . Parem mitte jagada naisteks ja meesteks , ühesugused hingekesed kõik , kes selgema pilguga kes rohkem kibestunud .Eks seetõttu olengi blogis rohkem inimestest rääkinud kui naistest ja meestest.
MeeldibMeeldib
Ja seletuseks veel – viimased postitused just Nõialaagri infost kantud 😉
MeeldibMeeldib
Sellest Nõialaagri taustast ei olnud ju raske aru saada, usu mind 🙂
MeeldibMeeldib
Mina (ehk ka seetõttu, et endas need mehe-naise energiad väga põimunud) ei vaata viimasel ajal ka inimesi mitte mees- ja naisenergiatena, vaid pigem energiatüüpidena ja need energiatüübid on tihti juurdunud sügavamal tasandil, kui see millest algab jagunemine meheks ja naiseks.
Kui küsida aga miks suhetega nii palju probleeme, siis mu meelest e kõige esmane põhjus on: inimene ei tunne ennast ja oma loomuse tüüpi ning seetõttu valib partneri mingi pseudoosaga endast, mis on tekkinud näiteks kasvatuse, ringkonna, seltskonna vms mõjul ehk siis inimene on projitseerinud endasse hulga omadusi, mis tema baasolemusele võõrad. Sellises suhtes on konflikt abikaasaga tegelikult inimese enda sisekonflikti pikendus: olles valinud abikaasa pseudoisiksuse soovidest lähtuvalt hakkab inimese tegelik loomus seda tõrjuma.
Samas, ka neil, kes on juba enda tegelikule loomusele pilku heitnud, aga kelles see pole veel täielikult kinnistunud (millest annab märku see eriline hingerahu), on tihti suhetega suuri probleeme, sest nende võitlused on küll pinnale tulnud ja teadvustunud, aga võivad olla niisama tulised nagu neil, kes neid ei teadvusta.
Ehk siis mulle tundub üha enam, et esmalt küsides “Kes ma olen?”, sellele vastuse leides ja siis oma sügavama olemuse ja laadi järgi sobiva kaaslase leides, on võimalik õnnelikke suhteid luua. Aga kui paljud üldse seda küsimust küsiks ja nii asjale läheneks?
Reaalelus, kus niimoodi ei läheneta, vahel lihtsalt veab rohkem, vahel vähem. 😉
MeeldibMeeldib
Minu vanaema teadis rääkida, et oleks tädil till, oleks onu! Seega tahame me või ei taha – mehed on mehed ja naised on naised. Ei ole mingit androgüünset massi, mis vastavalt olukorrale siis teatud soorolle etendavad. Hing on tõesti sootu, ent ka neil on omad eelistused, kellena on meeldivam kehastuda.
Lihtlabane mudel, mis on algselt loodud, näeb välja nii, et naine on kodukolde hoidja ning mees on kodu kaitseja. Ehk siis naine on kodu valgus ja mees kilp selle ees. Hing, kehastudes ilma, lahutatakse tema olemusest, kõiksusest ning paisatakse kehastusse üksikuks. Otsides armastust, ehk eluenergiat, luuakse ka suhteid, et seda energiat jagada omavahel. Tänapäeva naiste suurim viga on see, et nad kardavad kaotada armastus, kardavad et neid ei armastata.
Aga oh üllatust – naine ongi armastus! Naine ongi eluenergia, mida mees vajab, et luua maailma. Ja kui naine on kaotanud armastuse, siis on ta järelikult kaotanud iseenda. Mehes ei nähta mitte iseenda armastuse särama löömist, vaid kui objekti, kelle käest peab armastust sisse nõudma. Mehed ei saa armastada, neid armastatakse ja nemad annavad selle armastuse tagasi. Ja kui mehelt nõuda seda, mida ta anda ei suuda, muutub mehe alandatus kurbuseks. Mida rohkem naine mehelt nõuab, et too teda armastaks (mis pahatihti põhineb keelan-käsen-poon-ja-lasen printsiibil) seda enam mees seesmiselt haigeks jääb. Seda alandatust hakkab ta uputama viinaklaasi. Seega mida kõvem alkohoolik, seda enam on ta naiste tuhvli alune. Alkoholiuimas aga aktiveerub mehe isiklik energia ning nurka surutuna paiskub vägivalla näol ohu allika suunas. Siit ka perevägivald. Naine ei lahku sellise mehe juurest, kuna teda hoiavad kinni vaimsed sidemed – liialt palju on ta mehe “aktiveerimiseks” ja “õigeks vormimiseks” iseennast mehesse pannud, et lihtsalt niisama käega lüüa. Hingeosad on selle mehe sees kinni ja see hoiab ka iseendale supi keetnud naist vägivallatseva mehe juures lõksus.
Aga see on kõigest üks stsenaariumitest, mis lõppes sedakorda alkoholismiga. Enne alkoholismi on sadu käänakuid, kust vastavalt osapoolte käitumisele siis lugu lõpplahenduse poole tüürib.
Süüdi pole kumbki, süüdi on teadmatus. Naise puhul teadmatus, et kõik mida ta vajab on tema ise ja kui ta ennast leiab, tuleb ka õige mees, kelles ei nähta vaid voolitavat skulptuuri ning mehe puhul teadmatus iseenda võimetes ning missioonis luua ise just see maailm, kus temal ja ta naisel oleks õige ja hea elada.
MeeldibMeeldib
Pingback-viide: Mees ei armasta, naine on armastus! « Vaatenurk maailma
“Oleks tädil till. oleks ta onu” – see ütlemine annabki minu arust edasi vanarahva tõeliselt sügavat teadmist, et erinevus on väline, seesmiselt oleme ühed inimesed kõik.
Alkoholismiga on näiteks minul hoopis tagurpidi kogemus: padujoodik on aastatega muutunud karsklaseks. Kelle teene või süü see on? Kindlasti mitte minu, kuid ma pole selles ka takistaja olnud.
Seepärast julgen siin sõna võtta ja öelda, et mehe joodikukommetes on naist süüdistada kõige lihtsam, sinna ümber igasuguseid energeetilisi teooriaid virnastada veel erit peen. Tõde on pigem selles, et noored naised ei oska armununa näha ohtu mehe lihtlabase keemilise sõltuvuse olemasolus ning nii nad mõlemad ämbrisse astuvad. Hiljem, mehe vaimse surma süvenedes on lähikondlastel imelihtne naist osatada – tema “käes” läks mees joodikuks, unustades mehe lapsepõlve perepidude magusa õllepära ja põhikooli lõpu mäluka sootuks.
Ramloff ütles ilusasti ja õigesti, et enne eluteele kaaslase valikut peaks iga inimene kõigepealt teadma, keda ta otsib, aga paraku on tegelikult ju elu nagu loterii – mõni isegi võidab..!
MeeldibMeeldib
Ei taha nõustuda sellega, et mehe ja naise erinevus on ainult väline. Nendeks “lihtsalt ühed inimesed kõik” muutume vananedes . Nagu luuletaja ütles, et kui pole sust enam ei meest ega naist… Ühtemoodi inimesed oleme küll selle poolest, et kõik vajame armastust ja mõistmist. Nende tunnete puudus on see, mis ajab suhted karile.
Vaatamata igasugustele kaasaja tendentsidele, on
minu meelest mehed endiselt need, keda loodus on pannud oma seemet võimalikult palju laiali külvama. Naised aga on need, kes peavad valima, kellel oma lapse isaks lubavad hakata. Sest naise ürgne roll on kindlustada oma lapsele turvaline kasvukeskkond. Kuidas ta mehe valib, sellest saab kõik alguse. Oh, oleks me noorena nii targad olnud, kui praegu, siis võiks ehk tõesti valida nii, nagu õige oleks. Et teed endale selgeks, kes sa ise oled, keda sa vajad ja siis… Kas annad internetipoodi tellimuse sisse? Unistada ja teoretiseerida me ju võime, kuidas peaks, aga tegelikkus on midagi muud.
Kui nüüd lähtuda Yksikhundi kirjeldatud teooriast, siis naise esimene viga ongi vale mehe valimine oma lapse isaks. Vaadates ümberringi, võib öelda, et väga paljud naised teevad selle vea. Kes otsustab vaid kire põhjal, kes valib praktilistel kaalutlustel, kes sellepärast, et laps tulemas, kellel polegi valida rohkemate tahtjate vahel… jne.
Edasine elukäik sõltub juba kahe inimese oskustest ja soovidest seda kooslust säilitada. Kas naisel õnnestub see esialgne vale valiku “viga” parandada, st. perekond kui tervik tööle panna. Või peab ta tegema otsuse, et selle vale mehega rohkem paljuneda pole mõtet. Minu meelest on naisel tõesti rohkem vaja vaeva näha kooselu säilitamise nimel siis, kui ta on valinud vale mehe. Aga õige mehe leidmine on tõesti loterii, nagu Kaamos ütles.
MeeldibMeeldib
Veidi tagasi teooria juurde .
Samade allikate arvates on see naise õigus kaaslase valikule siiski ära rikutud ja seda viimaste aegade jooksul . Võime vist minna eesti aja algusesse , siis kui meie riigikorraldus sai kasumiahne suunitluse . sellest ajast alates on valikuvabadus vaid jutumärkides . Väidetavalt sättis süsteem sihilikult valed inimesed paari . Midagi seoses vabamüürlastega .
Njahh aga see osa on mulle endale veel liiga toores , vajab aega et settida . Kuid loogika tundub asjal sees olevat . Võrdleme või lahutuste ja abielude statistikat erinevate aegade kohta .
MeeldibMeeldib
Igaühel on oma tõde, elu käib tõdede ühisosa pinnal.
Vabamüürlusest…
Üks vabamüürlane on kirjutanud:
//Lootuses maailma muuta ei hoolind me neist, vaid muust.
Nad ei öelnud, et Kuu on stilton, et see üldse on juust.
Nad ei öelnud, et soovid on ratsud ja seda, et seal on tiib.
Me kummardasime seda, kes ütles, et asjad on nii.//
(Runneli tõlge)
Me kummardame seda, kes ütleb asju, mida on hea ja kerge uskuda, tõdesid, mida kontrollida ei saa, sest USK, et asjad on nii nagu meile tundub on alati tugevam kui TEADMINE.
Kehtib tõenäoliselt kõigi kohta.
Muide, hetkel on me arutelu pealtnäha inimsust väga globaalselt haarata püüdev, kuid tegelikult äärmiselt kristlusekeskse teemalahenduseni jõudev. Mul tekkis kiusatus korraks samad reeglid panna teiselaadse maailmapildi peale (milles samuti pisut elanud olen) – nagu lõiked pannakse kangale ja vaadata, mis välja tuleb.
Skeptik nagu ma olen..
MeeldibMeeldib
Muuseas, sellest teooriast saaks homosuhete kohta teha kaks täiesti vastupidist järeldust:
a) Mees ei ole võimeline naist armastama – järelikult ta ongi iseenese jõust võimeline armastama vaid meest 😉
b) Mees ei ole võimeline naist armastama – järelikult mees ei ole võimeline üldse ise armastama – järelikult kaks meest omavahel pole võimelised üldse armastama
Tegelikkuses on siiski asjad palju keerulisemad
MeeldibMeeldib
Kusjuures, Ramloff, mitte ei “saaks teha” vaid Klaarikad teevadki..
MeeldibMeeldib
Igal oma tõde… Jäin mõtlema, et kellega ma siinsest seltskonnast kõige rohkem ühel arvamusel olen ja leidsin, et natuke ühist on igaühega, aga kogu arusaam on ikka millegi poolest erinev.
Tavaliselt ma nn. nõidade maailmanägemisest suurt osa usun, aga seekorsed teesid minu sisemuses vastu ei kaja. Minu elu kujunes (minu arust) just sellel alusel, et mees armastas mind. Mina ei lubanud endal rasestuda ega valinud teda. Tema valis minu ja ma jäin sellega nõusse. Alati võivad nõiad öelda, et tegelikult oli asi vastupidi ja ma ei suutnud lihtsalt tegelikkust tunnetada. Olgu kuidas on, aga seda et “mees ei ole võimeline naist armastama”, ma oma elukogemuse põhjal tõeseks ei pea. Mees armastab teistmoodi kui naine, seda küll. Aga siiani pole mina leidnud niisugust armastuse definitsiooni, mis täpselt ära seletaks, mis on ja mis pole armastus.
MeeldibMeeldib
Homoseksuaalsus on keskkonna mõjutustest tulenev suundumus.
Mees ja naine on erinevad ning seda kõige sügavamast allikast vaadates. Väike tüdruk on juba enne esimest eluaastat tüdruk ja teeb neid toimetusi, mida naised ikka teevad. Koristab, peseb pesu, annab oma nukkudele süüa jne jne.
MeeldibMeeldib
Pingback-viide: Maailma keeled. « YksikHunt mõtiskleb