Kumb variant siis on see Õige.
Igal inimesel ju ometi oma eelistus.
Hommikul tahtsin kirjutada hoopis unenägudest, kuna igalt poolt kuhu vaatasin oli küsimus unenägude kohta. Aga kuna mu oma unenägu oli eriti isiklik ja nägemusele sarnanev otsustasin loobuda 😉 ehk teinekord.
Tagasi pealkirja juurde.
Nüüd õhtul postitusi lugedes sattusin jälle sarnastele teemadele mis tegelikult ka mind kriibib. Ühiskonna surve ja mingi haiglaslik vajadus mahtuda just ühiskonna reeglite vahele. Hoolimata sellest, et õnnelik olla ei ole kinni mitte mingis seaduses.
Algselt on kogu see teemastik muidugi kinni hetke põletavamas poleemis – kas homoabielud legaliseeritakse. Teisalt on asi aga hoopis laiema kõlapinnaga. Soileeni ja Liblika juures sain kirjutamiseks piisavalt innustust, et ka sõna sekka öelda.
Niisiis. Võtame ja nimetame abielu kooseluks, on vähe selgem. Kooseluks on vaja siiski iga paari oma sisemist vajadust. Mitte aga ühiskonna nõuet või materjaalset garantiid. (Kui oled kooselus siis saad “seda” ja “seda” kui oled üksik, “pühi suu puhtaks”) Teisalt on ka homode, mitte küll kõigi kuid häälekama seltskonna, valupunkt just selles. “Tunnustage meid seadusega!” Seadusega antakse garantiid jne. Kuid milleks need garantiid, kui tegelik Õnn kuhtub kõigi nende paberimäärimiste ja klauslite vahele. Milleks need seaduslikud paberid kui neid kasutatakse, et teist seaduslikult vangistada.
Küsimused, küsimused, küsimused.
Ja kui keegi teeb suu lahti, et nendele vastuseid anda tuleb sealt vaid ühiskonna ettekirjutusi millesse üksikisik lihtsalt ära eksib ja arvab, et nii ainult saabki 😦
Olen kasvanud vanematega kellel oli ja on omavahel respekt ja hoolimine kui võrdsest kaaslasest. Kas just nimelt selle eeskuju pärast olen leidnud, et kaaslane kellega koos elada peab seda ka ise tahtma. Mind aksepteerima sellisena nagu ma olen, et saaksin teda aksepteerida sellisena nagu tema on ja seda ilma süümekate või ahistuseta hinges. Ehk siis tundega, et ainult mina olen andja pool. Ei taha olla ori ega ka orjastaja. Senised suhted on aga olnud tihti just emma-kumma rolli kandjad. EI. Ei taha. Enne olen üksik ja visiit suhtes kui väljapääsuta vanglas.
Mu kallis vend, kes hiljuti oma elus ei suutnud otsustada, mida ta tegelikult tahab, on kooselus kuid mitte truu. Leiab, et mina olen oma elu valesti elanud ja tema vaatamata sellele, et teeb oma naise õnnetuks ja lastele südamevalu, on just see õige elumustri esindaja. (Siinkohas räägib minus kibestumus)
Ehh. Ja ikkagi leian, et igal oma õppetunnid. Ju on meie prioriteedid siiski kusagil väga kõveraks läinud. Temal Raha ja minul siiski Hingelised Väärtused.
Siia lõppu paneks veel karjatuse. ” Tädikesed, ärge pärige laste käest – “Kas sul on juba kallim olemas”; “Kas sa juba abielluma hakkad?”” Minus on need küsimused alati okserefleksi ja kallale kargamise tunde esile kutsunud.
Tahan olla vaimult vaba ja kui suhtes siis Respektiga ja Armastusega. Ilma nende kahe emotsioonita ei ole minu meelest Kooselu võimalik.
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
Arusaam “kõigil peab keegi olema” tuleneb minu meelest ideest “kõik peavad järeltulijaid andma”. Osaliselt on see ehk ka geneetiline – liigi kestvusele suunatud, osaliselt kultuuriline. Eesti oludes, kus paljud kardavad, et me rahvana võime otsa lõppeda, tugevneb kultuuriline pool märgatavalt.
Ma kunagi kirjutasin aseksuaalsetest inimestest oma blogis. Kummalisel kombel sain teistest blogidest mitu vastureaktsiooni, mis olid veel raevukamad kui ühelegi homoteemale on olnud.
Ja viimaks. Mulle tundub (ma loodan et eksin), et mingist teadveloleku tasandist allpool töötab kõigis inimestes otsekui programmijupp: “ma tahan, et kõik teised inimesed oleksid samasugused kui mina” ja see sunnib ka neilt eeldama samasugust elu, samasuguseid kombeid ja samu väärtusi.
MeeldibMeeldib
ELU ON ELAMISEKS, las igaüks otsustab ise , mis on hea. Pole vaja peale suruda oma arusaamasid—– ELA ISE JA LASE TEISTEL ELADA.( Ära tee teistele seda , mida sa ei taha , mida sulle tehakse).
Aga ise ei elata omaelu , vaid kiibitsetakse teiste kallal.Vaatame äga hoolega ” seebikaid ” ja siis pole aega endaga tegeleda.
Elage ja särage kõik !!!!!!!!!!!
MeeldibMeeldib
Irw… “elage ja särage”.. Aga kui mu jaoks on näiteks sobiv hetkel surra ja kustuda? 😀
Sellest ju Hunt kribabki, et laske olla just nii nagu endale sobib.
Ramloffiga nõus, aga samas – meie isiksus on enamasti meile olemisaluseks. Enamasti on väga raske üldse mingit muud olemismoodust ette kujutada, see on otsekui endastmõistetav baas, mida ei tule tihti pähe lähemalt uuridagi ja isegi kahtluse alla ehk seada. Ses mõttes on need eeldamised on väga loomulikud. Vist. Enda olemismoodus on ainus, mida tuntakse, järelikult see on ainus, millest rääkida saab. Teise taipamine tähendab otseses mõttes endast välja minekut.
Ja samas – kui on oskus endast välja minna, siis puudub tihti oskus endasse ka tagasi tulla, käib üks ekslemine..
MeeldibMeeldib
—” Tädikesed , ärge pärige laste käest – Kas sul on juba kallim olemas ; Kas sa juba abielluma hakkad ”—
Oi jah. Täiesti õige. Esiteks, ka yksi olla on normaalne; teiseks on see õiendamise komme yhestykkis kinos ja telekas uputavate hollywoodi seksifilmidega viinud olukorrani, kus sotsiaalsele normile vastamiseks võetakse ykskõik kes, peaasi, et oleks keegi; no ja kui läkski pekki valikuga, siis homme võetakse järgmine (õhh) ja kui ilmub mõni kodanik, kes hindab ootamist ja Respekti ja Armastust ja igayhele kohe “ei anna”, siis on kohe kuri karjas ja naaksujaid ilm täis.
Vabandust veidi ärritunud eneseväljenduse pärast. Minu ellu on vahetevahel sattunud valesid inimesi, kellega on tulnud liiga palju sõnasõda pidada neil teemadel 🙂
MeeldibMeeldib
😀
Mõistan sind täiesti 😉
MeeldibMeeldib