Kuidas teile meeldiks, kui te olete oma toa just korda teinud ja enese tööga rahul, kui tuleb keegi kes on just sõnnikuhunnikus trampimas käinud ja nendesamade kummikutega teile tahatuppa kõnnib?
Ei ole ju meeldiv ettekujutus, ega.
Miks siis kipub virtuaalses maailmas nii olema, et mida vähem inimesed autorit või teemat tunnevad, seda julmemalt tümitatakse. Võtame Delfi komentaariumi või ükskõik millise ajalehe veebiväljalaske. On muidugi inimesi kes arutavad asju loogika kohaselt ja üritavad ka aru saada, ehk siis MÕISTA, mis on toimunud, et seesinane kirjatükk on avaldatud. Kuid enamus on lihtsaid lahmijaid. Kuna isik on välisel vaatlusel peidetud siis pannakse kirja selline sõnadevool mida silm silmavastu ei JULGETA eluilmas välja öelda. Mis kõige hullem asja juures. Kui inimene ise satub säärase sõnade saasta osaliseks on kogu maailm hirmus paha ja kohe võetakse ette kohtutee.
Jätkates “Sõrmuste isanda” sõnadega. Mida suudab inimene sellise pimeda vihkamise vastu.
On olemas vanasõna -“Maaslamajat ei lööda”. Teate ju kõik seda ütlust. Miks siis kipuvad need saastajad ründama just siis kui inimene on avalikult tunnistanud, et ta ON nõrk ja ta EI SUUDA hetkel ennast kaitsta?
Nüüd jõuame siis tänase okka juurde, mis minu hinge kriibib.
Tehes oma puhkepäeva hommikust “rituaali” – sirvides oma blogirolli. Avastasin ehmatusega, et minu jaoks, üks väga tark ja inimlik ajaveeb on kustutatud. Ma ei hakka siinkohal sellele viitama kuna avaliku meedia kanalid on teinud niigi karuteene ja püsilugejad on selle kadumise arvatavasti juba kõik avastanud. Kes veel ei saanud aru siis see on üks neist kes minu blogirollis on nüüd peidetud kujul.
Ma ei ütleks, et olen ahastuses, sest inimene oma tegelikul kujul on minu kontaktides siiski alles aga VÄGA SUUR AUK on minu lugemisvaras kindlasti.
Mis on kõige suurem saaste mis meie maailma vaevab? VIHKAMINE JA KADEDUS.
Kui räägid MÕISTMISEST siis haavunud ja katkise hingega inimesed on vihased ja arvavad olevat räägitud ÕIGUSTAMISEST. Kui räägid VAIMSUSEST arvatakse räägitavat OLEMASOLEVA KULTUURI TUNDMISEST. Oehh. Sama tuleb ju välja kui võrrelda HARIDUST ja HARITUST. Üks ei välista teist ja teine ei eelda esimese olemasolu. Mitme ülikooli lõpetanu võib käituda kui täiesti harimata mats ja seesama koolihariduseta maamemm või -taat võib aga olla sadu korda haritum kui ükskõik milline ülikooli proffessor.
Tihti ei suuda ja ei oska me näha iseeneses just neidasmu vigu mis meile teiste juures viha teevad ja mida suurem on see viga meis endas, seda suurema kirega me teist ründame. MIKS?
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
pime vihkamine? Viha on ju halva sõna sündroom. Inimene kord vihkab ja seda täiest hingest teeb on ta kui inimene kes on leidnud tee pimeduse ja kurjuse vahele kus ei eksisteeri peale teise tümitamise midagi. Seepärast minus viha ega ka kättemaksu ei eksisteeri, sest peale kättemaksu kahetsed tehtut vigu ja andestamatut viha.
MeeldibMeeldib
Njah, eks avastasin minagi selle, et kadunud…
Kuid samas, olen ma neid kadumisi ennem näinud ka teiste poolt ja tean, et mingil hetkel tulevad inimesed, kellel sees kripeldab tagasi… Nad ei saa kirjutamata olla, sest neil on MIDA MAAILMALE öelda.
Sedakorda jään ma ka sellele lootma, et tuleb tagasi, sest sees on midagi palju rohkemat mida jagada, kui see kadedusest ja õelusest kantud külakoerte klähvimine…
Samas, sina oma postitusega hetkel andsid õelatele, kes pole märganud lahkumist jõudu juurde .. neil on näiline võit ju käes…
MeeldibMeeldib
Minu puhul see väike lootus ,et tema kiusajad siia jõuavad .
Pole mainitud ei nime ega midagi. Isegi otsinguga ei seosta selle looga midagi .
MeeldibMeeldib
aga mina arvan, ja on alust arvata, et need, kes targa inimese lintšisid, ei olnud mitte lihtsalt vihased või kadedad ja lollid, vaid sygavama puudega ehk siis teatavat liiki hälvikud.
MeeldibMeeldib
Tundub, et hea ja kurja suurepärane tundja “Keegi” ütleb, et pluralism on kurjast ja homogeensus ruulib.
Mulle tundub see veits evil.
MeeldibMeeldib
kõik kordub, kõik tüütab, kõik puruneb
MeeldibMeeldib
to keegi
Küsimus . Kas pead ennast just selleks kõrgesti harituks ….. kes ei suuda maailma muudmoodi näha kui oma kitsa prisma kaudu . Kas arvad tõesti , et viimane piir tähendab häbi . Mina näen hoopis ,et sinul on oma isiku pärast häbi . Ei suuda esineda ühe kindla nime all ja pole ka sinu kirjutistes kunagi näha hoolivust , mis peaks sügavalt usklikel inimestel oma kaasinimeste suhtes olema .
Ühinen W kirjutisega . See oli evil (ehk siis saatanast kes aru ei saanud ) ja seetõttu kustutasin kommentaari .
MeeldibMeeldib
Konkreetne isik on oma blogi juba kolm korda varemgi puhkusele pannud, ma arvan, et see kàib natukene tema stiili juurde…
Tjah, aga ma arvan, et kui “vastu” kommentaare pyyda kirjutada loogikast, mitte kirjutaja isikust làhtudes, siis oleks ka kòigil puhtam ja kuivem tunne. Huvitav on ju kuulata vòimalikke vastuseid vastuargumentidele vòi mingit teooriat àgeda vaidluse jooksul lihvida.
Ma ei teagi, kas seda on parem teha blogosfààris – siin saab alati poole vaidluse pealt kaduda, kui karmiks làheb,
ilma, et see oleks zest, kuid teisest kyljest, nàkku on inimesele raskem mòttetuid vààrsolvanguid loopida, saal vilistab edukamalt vàlja.
MeeldibMeeldib
hm. jälgisin minagi, viimastel päevadel yha syveneva hämmeldusega seda, kuidas paar tegelast kommentaariumis mingitel veidratel teemadel raksu läksid, ilma et oleks aru andnud endale, mis mõistetest on jutt ja kas nad ikka räägivad samast asjast ja… tahtsin veel öelda midagi, aga jäi pooleli ja nyyd enam ei saa. näh.
kunagi suhtlemispsyhholoogia vallast õpituna jäi kõrvataha, et mõistlik inimene räägib ikka ENDA kogemusest ja isiklikust vaatenurgast, mitte ei lahmi yldistusi teemal “inimesed on sellised” ja “yldiselt” ja “keskmiselt” jne. ja sellest ajast peale sellised yldistavas ja umbisikulises kõneviisis esitatud mõtted ei ole minu jaoks enam argumendid.
nagu see tore (muide tõestisyndinud) lugu emast ja tytrest. ema seisab prygiämbriga ukse kõrval ja räägib valju häälega: KEEGI peab selle ämbri välja viima. ja tytar viskab nina pysti ja teatab: las siis KEEGI viib.
seal kommentaariumis mind veits häiris jah see “keegi”-stiilis lahmimine. aga omas mõttes kummardasin autori poole, et ta jaksab ja julgeb sellist asja avaldada /läbi lasta ja veel vastu ka argumenteerida. respekt! tuuleveskitega võitlemine pole ju kerge asi.
noh, aga loodame, et raputas suurema saasta maha ja tuleb peagi tagasi uue blogiga, eh?
MeeldibMeeldib
Teate, ei taha küll halvasti öelda ja ei ütle kah, aga vahel on nii, et inimestel lööb välja lihtlabane ärapanemise soov. Oma ürgseimat instinkti ei saa varjata. Sellele vast lisab veidi õli tulle ka (väliselt) emolik käitumine “ohvri” poolt. Ega Mees ei pea ju standardite kohaselt mõtlema, mees on loodud tööorjaks. Ja kui ühiskonna standarditele mittevastavad jäävad hambusse standarditele vastavatele, siis ongi konflikt olemas… vahet pole kas põhjus on pädev või mitte, selle leiab alati.
MeeldibMeeldib
Kahju muidugi.
Teiselt poolt mäletan ,et kunagi läksime ühe kauge kirjasõbraga Põhja Iirimaa õiguste pärast nii tülli, et peale ütlemist, et see riik koos oma reeturite ja pättidega võiks pigem merepõhja vajuda, sõimasin ta nii läbi, et hiljem omal hakkas piinlik ning palusin vabandust. Tema vastas seepeale mulle rahulikult Voltaire sõnadega:
“Ma ei ole nõus mitte ühegi su väitega, aga ma olen valmis surmani võitlema selle eest, et sa saaksid nad välja öelda.”
Minule endale meeldib aga väga ühe blogija, ‘Mialee’, ütlemine:
“Ma ei ütleks, et ma olen halb inimene, aga ma olen inimene – ega teiegi inglid ole.”
MeeldibMeeldib