Olen juba pikemat aega jälginud kuidas inimesed üksteisel” kõrikallal” on. Küll on põhjuseks eelärvekärped, töökaotused, maailmavaated.
Millest ma aga kohe kuidagi aru ei saa, on see, et miks minnakse “nugade peale” selliste teemade puhul kui inimene on leidnud halvast olukorrast väljapääsu ja saanud oma elu korda ning jagab seda ka teistega. Täna sirvides oma lugemisvara komistasin Celtiku juures sarnasele “esinemisele” Mõistan ka seda, et tõesti on raske, kui maailm on segi paisatud, olemasolevast elukorralduses tuleb tahes tahtmata korrektuure teha, siis ei näe ega kuule seda kui kellegil võib olla just sinu probleemile lahendus.
Kui oled just ninali porilompi kukkunud, nead esteks kõiki ja kõike, et just sinuga nii on juhtunud, selle asemel, et kui veel tõustagi ei jaksa keeraks ennast selili ja näeks kui ilus on taevas. Olgugi pilves hetkel, hakkab sealt siiski alati päike paistma.
Kuhu ma sellega jõuda tahan? Tegelikult just sinna, mida ütleb pealkiri. Mõte loob elu ja seda sõna otseses mõttes.
Meie enese suhtumine ellu ja iseenesesse määrab selle kuidas meil läheb. Teeks siia ühe lihtsa näite. Firma tegevjuht, edukas nii kolleegidega suheldes kui materjaalselt, laenud makstud, majad ja autod peres, kõik imetlevad tema edukust – kuid mees ise tunneb ennast halvasti. Miks? Ta tunneb, et pole piisavalt koos oma lastega ega oma mõistva ja suurepärase naisega. Ta tunneb, et petab neid oma tööga. Tema ainsaks sooviks on, et ta saaks veeta kodus rohkem aega. See soov muutus nii võimsaks, et välistas kõik muud võimalused. Kahe kuu pärast mees koondati. ….. Tema soov täitus just nii nagu ta soovis – ta ei tahtnud midagi muud, kui ainult olla rohkem aega oma naise ja lastega.
Mõtte jõud on võimas. Samamoodi saab mõttega enese poole tõmmata heaolu (väikese reegliga – see heaolu ei tohi tulla kellegi teise arvelt ehk siis ahnusest), tervist ja jah ka tööd ning raha. Nüüd küsite, miks siis pole meil kõik inimesed õnnelikud ja rikkad? Vastan küsimusega. Kui paljud teist suudavad seda head enesele selgelt ette kujutada, kuipaljud suudavad endast välja lülitada vingujate koori – NAGUNII EI …. – ? Sellesama nagunii ei ´ga teete oma soovid tühjaks. Lasete ise oma õhupallist heeliumi välja ning see ei lenda enam kuhugi. Pall on küll täis, kuid veereb põrandal ja liigub vaid, kui kusagilt väljast tuleb tuulehoog.
Ma ei ütle “uskuge jumalasse” ei suru peale ka oma usku, mis ütleks “uskuge Jumalannasse.” Usk on iga inimese sisemine teadmine, milline neist on just temale see õige. Kuid mida kindlasti ütlen on USKUGE ISEENESE JÕUSSE OMA ASJADE PAREMAKS MUUTMISE VÕIMALIKKUSEL.
Te suudate seda, vaid natuke rohkem naeratust ja positiivsust.
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
Minu meelest on asjad veidi keerulisemad.
Kohti, kuhu soovide täitumine võib kinni jääda on üsna mitmeid. Näiteks liiga intensiivselt soovimine (ülepushimine) või siis ka soov kontrollida “kuidas ikka need soovid täituvad ja kas täituvad täpselt nii nagu mina tahan” võivad olla olulisteks takistusteks neile, kes muidu soovide jõudu usuvad.
Nii absurdne, aga minu elus lähevad kõige enam täide soovid, mis on öeldud muuhulgas ja nöökamisigi. Sest sel juhul ma unustan selle kohe peale soovimist ja see soov pääseb vabaks. Samas üldse ei täitu need, milles on kasvõi kübeke hirmu tuleviku ees. Tundub, et vastu seina surutult nagu polekski enam soovide jõudu, vähemalt minul, sest ebakindluse ja hirmu võnked on liiga tugevad.
MeeldibMeeldib
just nimelt .
Hirm .
Nagu ka kirjutasin , inimesed on valmis alluma vingurite koorile NAGUNII EI SAA , selle asemel ,et uskuda võimalusse ,et asi toimib .
See soovi vabakslaskmine on ehk isegi selgemalt öeldud kui minu soovitus uskuda oma võimekuse 😉
MeeldibMeeldib
Palju tühje sõnu mittemillestki…
Mõte ja Hirm ja Muud Suured Sõnad! Huvitav, et kui Sul jalad alt ära lõigata, et kas siis mõte abil kasvavad jalad tagasi..?
Enne võiks veel mõned raamatud läbi lugeda ja üks neist võiks olla õigekirja teemaline… enne kui vaimu ja mateeria seostest jahvatama hakata…
Sorry, et teravaks läksin, aga ega mina alustanud…
MeeldibMeeldib
Hmm . Aga kes ütleb , et seda jäsemete tagasikasvatamist ei suudeta teha 😉
MeeldibMeeldib
Noh, kui jäsemed tagasi kasvavad, siis on vaim tõesti vägev… järemed aga arvesse ei lähe… 🙂
MeeldibMeeldib
😛 no mis teha kui näpud ei jõua mõttele järele ja tabavad tähte , mis peaks alles tükk maad hiljem tulema 😛
Tänud viitamast . Saab parandatud 😉
MeeldibMeeldib
Tegelikult ärritab mind siin blogis õigekirjaalaselt üks teine asi rohkem… punkti, hüüumärgi, käsimärgi ja koma ette ei panda praktiliselt mitte kunagi tühikut… mitte kunagi…
MeeldibMeeldib
ma usun sellesse, mida räägid, yksikhunt, sest olen seda kogenud. lase oma hirmud ja soovid vabaks ja siis tulevad muutused.
arvan, et jalgade äralõikamist tuleb üsna harva ette, enamasti tekitame oma probleemid endale ise. arvan , et see kehtib ulmeguru, ka sinu kohta. ise oled endale selle olukorra tekitanud ja see on sinu õppetund, kas edaspidi oskad targem olla või mitte.
MeeldibMeeldib
Vaat see on küll loll jutt… hakkaks järsku rääkima veel ka karmavõlast muudest taolistest luuludest…
Muideks, ma otsi mingeid süüdlasi… oleks võinud algse postituse siiski läbi lugeda… kui tööandja sigatseb, siis on täiesti loomulik asjadele töövaidluskomisjonlik käik anda…
Bianka (kui ta nii tark on) võiks aga mulle lihtsate lausetega selgeks teha, et kuidas ma täpselt oma vallandmises süüdi olen… täitsa huviga loeks…
MeeldibMeeldib
Sorry, ega ma päris seadusandlikku süüolemist ei mõelnud. Rohkem nagu üldisemalt. Sest kuna teil tekkis konflikt või tööandja soovimatus sinuga edasi koostööd teha, siis minu arvamus on, nagu iga teine tüliküsimus, on siingi lugu kahepoolne. Kunagi ei ole ainult üks pool see sigatseja ja teine ingel. Ehk hakkas sulle see töökoht mõttetu tunduma, kasvasid sellest üle ja ei võtnud seda enam täie pingega. Olid ju mingid vead ka läbi lasknud vist… Mingi panuse olukorra niikaugele jõudmises pidid sa ju andma ise ka. Seega oled “süüdi” selles olukorras. Ma tean, et ajakirjanikke koondatakse igal pool, aga miks sina ja mitte mõni teine.
Õppetund aga oleks see, kas sa seda olukorda mõistad nii, et tahad iga hinna eest vana kohta tagasi või mõtled hoopis, kas sa oma eluga miskit muud peale ei võiks hakata. Et kuna on juba selline murdepunkt ja oled sunnitud vanast loobuma ja võib-olla on see hoopis uue ja parema algus.
Aga töövaidluskomisjoni ja hüvituse koha pealt toetan. Tulebki välja selgitada, kas sinuga käituti õiglaselt ja korrektselt. Rahast rääkimata.
MeeldibMeeldib
Ma tean väga hästi miks minu (või teistega) selles lehes nõnda käituti… aga vaat seda juhtkond ei tunnista… alates eelmisest suvest on sellest lehest samamoodi räpaselt ja rahaga nöökides vallandatud veel neli inimest… ainult, et enamjaolt välditi vallandamist nõnda, et aeti inimesed nurka ja lasti kirjutada alla «poolte kokkuleppel ja ilma rahaliste pretensioonideta» paberile… mina valisin vallandamise…
Töövaidlusesse lähen juba seepärast, et järgmiste ohvritel oleks eeskuju olemas… ja ilmselt tuleb neid ohvreid enne jõule omajagu…
MeeldibMeeldib
Ulmegurule teadmiseks – tühikud märkide ees on TEADLIKULT pandud 😛
MeeldibMeeldib
Ja millest selline teadlikkus õigekirja väänamisel? Tõesti huvitab.
MeeldibMeeldib
😉
MeeldibMeeldib
TUBLI OLED ,
Positiivsust on vaja ! Usku ja teadmist , et päike tõuseb nii kui nii, ükskõik kui pime ongi öö
Kauni Piusa koobaste liivakõrbe said ka näidatud.Ilus on Eestimaa, märgake ometi lihtsaid ja ilusaid asju.
Kel muud pole teha , kui vigiseda ja teistest ainult vigu otsida, püherdagu rõõmsasti oma hädaldamise ja vaevade käes Jõudu selleks ja edu.ee
Blogi on suhtlemiseks , mitte retsimiseks
MeeldibMeeldib
Ulmeguru on oma nime vääriline, tõeline ateistlik ulme, aga ju talle on ta ulmet vaja, muidu oleks ta päris tasakaalust väljas. Olen märganud, et paljudel meestel on blokid peal ja nad lasevad endal pigem sapi välja lõigata, kui tunnistavad silmale nähtamatuid reaalsusi…pigem jumaldavad ulmet.
MeeldibMeeldib
Jälgin seda õeluse probleemi siin. See shamanistlik eduteoloogia + peepvainulik retoorika on üks asi. Teine asi on kirjutaja enda ülbe suhtumine maailma. Tekib kohe vastureaktsioon…
Sattusin siia plogisse esimest korda, ent kohe ähvardatakse mind, et sellised ja sellised postitused kustutakse ning kutsutakse üles teisi austama. Ma olen juba solvatud, et minust eeldatakse halvimat.
Ja siis imestatakse, miks ollakse kõride kallal. peace.
MeeldibMeeldib
Tere tulemast . Said väga edukalt enese väljendamisega hakkama 😉
Põhjus miks on hoiatus peal on – liiguvad blogimaastikul inimesed, kes armastavad kommentaaride asemel “poliit partei” kõnesid ümber kopida ja tihti just asjasse puutumatta tekste . Kui kommentaar on pikem kui kolm postitust järjestikku ,siis ta ju on tapeet 😛
Peace.
MeeldibMeeldib
Blogimaastikul liiguvad ka jutlustajad, kes omavad enda plogi ja üle kõige armastavad teisi õpetada ja peavad ennast kvaliteetsemaks inimeseks kui teised.
Ärritav.
Üle kõige ma vihkan ülipositiivseid inimesi, kes seda suhtumist kõigile saarnavad. Nad tunduvad ebainimlikud, empaatiavõime on üpris kehv. Sest inimlikuks kontaktiks on vaja olla sarnane – nutta nutjatega, naerada naerjatega siunata koos siunajatega.
Lisaks, selleks et peletada poliit-partei komme, peletab see mind ja lihtsalt inimesi. Halb reklaam valgustuse saanud armastusekuulutajale.
sedasi.
MeeldibMeeldib
Juhtub 😉
Kuid milleks valetada .
Siunata koos siunajatega kuid ise sellesse mitte uskuda .
Nutta nutjatega ise sisemuses irvitada teise mure üle .
Oleks see siis Sinu meelest inimlikum või õiglasem ?
MeeldibMeeldib
Võrdlus eduteoloogiaga on tegelikult täiesti oma kohal. Kui eduteoloogia tumedam pool on see, et kui inimesel läheb halvasti, siis on koha hulk noomijaid: “järelikult ta ei usu piisavalt ja kindlasti patustas salaja”, siis ka positiivse mõtlemise dogmaks muutudes on võimalik mõtteviis: “kui tal läheb halvasti, siis järelikult ei mõtle ta piisavalt positiivselt ja on ise süüdi”.
Mõlema näite puhul on minu meelest midagi väga sügavalt nihu. Ehk siis niipea kui positiivsus muutub sunduseks või “piitsaks” (= sa PEAD olema positiivne või muidu), kaob sealt igasugune jõud ja asi võib muutuda oma vastandiks.
On terve hulk asju, mida ei saa sundida – me ei saa sundida end armastama, ei saa sundida hoolima, ilmselt ei saa sundida ka positiivseks.
Seepärast ei saa minu meelest positiivsust misjoneerida ja isegi seda propageerida saab vaid passiivselt: raamatuna raamaturiiulis, mille siis keegi leiab. Niipea kui me ütleme: “OLE positiivsem” või “OLE positiivne”, on selles see neetud sõna PEAB ja iga PEAB suhtes on meis kasvõi imeväike vastupanu. Sellest aga piisab, et asjad ei toimiks nii nagu soovitaja arvab.
MeeldibMeeldib
Ei olegi ju PEAB . Asi on ISEENESES selle rahu ja tasakaalu leidmises ,et tunda ennast positiivsemana . Asjade käik on ennast lihtsalt sellisena tõestanud .
Mul on hea sõber kes ei ole ei nõid ega “vaimleja” vaid täiesti materjaalse mõttemaailmaga inimene . Tema sõnu kasutades :”Ma ei usu sõnagi mis sa räägid aga ma näen ,et need asjad toimivad !”
😉
MeeldibMeeldib
Jah, ma tean ka, et toimivad.
Lihtsalt ma olen ise tihti päris raske ülesande ees kuidas nendest rääkida. Sest positiivseks saab vaid innustada, meelitada, vahel ka kavaldada … ehk siis see, mis positiivsust põhjustab peab olema ise positiivne.
Tavamõtlemisest sisseharjunud loogika tihti läheneb asjale nii, et “kõigepealt sunnin end positiivselt mõtlema, siis saab see harjumuseks, siis olengi positiivne ja siis tulebki heaolu ja õnn”. Tegelikult see mudel aga tihti ei toimi, sest sundides end positiivseks me rakendame vägivalda ja miski meie olemuses protesteerib ja hakkab kohe positiivsusele vastu töötama. Nii tekib tihti hoopis enesele valetamine, mida siis nõustaja või psühholoogi juures võidakse väljendada: “aga ma ju olen positiivne, miks minul ikka kõik viltu läheb”.
Seega on ikkagi positiivse mõtlemise konks selles, kuidas ja mis tasandil seda juurutada. Ja tihti tähendab positiivseks saamine minu kogemuse järgi ka enda ego ülekavaldamist.
Kui otsetee toimiks alati, oleks positiivseid ja õnnelikke inimesi tohutult palju rohkem, paraku tihti on selle õige hoiaku või võtme leidmine parajalt keeruline ülesanne.
MeeldibMeeldib
kui konkreetselt ulmeguru ja celticu postitusest ning kommidest rääkida, siis ju ma olen pime, aga ma tõesti ei lugenud mitte kusagilt välja, et ulmegurul mingi meeletu halahala-kõik-on-pees-ja-kõik-on-pahad-hala oleks kusagil kirjas olnud… tema point oli (mu arusaamist mööda) selles, et on viisakalt makse maksnud, nüüd võiks viisakat töötuhüvitist saada seni, kuni töötuna arvel on. aga eks ulmeguru võib parandada, kui ma väga mööda panin.
mis mõtte-teemasse üldisemalt (sic!) puutub, siis, minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt (khäkhä), lgp vaimlejad, kui te tahate inimesele mingit iseenesest väärtuslikku mõtet edastada, oleks seda kasulik teha nii, nagu tema aru saab, tema sõnadega!
kogu mõtteteemast saab rahulikult igasuguse karma, energeetilised sidemed, värvilised pallid, peepvainu ja muu vahu ära jätta. see on oma žargoon, omaette keel, mida vaimlejad omavahel räägivad ja mis on üks võimalus asju seletada, aga on väga vähestele teistele vastuvõetav. sama mõtet saab seletada ilma kogu vahuta, see pole otseselt vajalik!
mõtteteema point on iseenesest ju, et rohkem silma hakkab see või mõte keskendub sellele, millele end häälestatakse. ega lahenduse otsimisele keskendudes lahendused heast peast mulla alt vaikse popsatusega kasvama hakka ju… vaid rohkem hulk teemasid tunduvad potentsiaalselt “lahendusena”. selles mõttes “loob” mõte lahendused ellu…
MeeldibMeeldib
Ei ole väitnudki ,et ulmeguru halama pistis .
Rohkem oli asi selles ,et ta lendas celtiku juttu maha tegema kuna see oli liiga energeetikatest kantud . Materjaalse inimesena ja ateistina oli see jutt tema jaoks vist liiga ulmeline .
samas kui on vägagi palju inimesi kes on just sisemise tasakaalu saavutamisega ISE oma elul ohjad kätte saanud .
Miks eitada asju mis teistele toimivad ?
MeeldibMeeldib
sisemist tasakaalu leida ja ohje enda kätte saab haarata ka ilma, et peaks energiatest, värvilistest pallidest ja karmast pajatama.
see “võib, aga pole otseselt vajalik” ei ole värviliste pallide ja energiate eitus, saa ometigi aru. minul on ka oma suuna sõnavara, oma “keel”, milles ma orienteerun kõige paremini ja mina nt oma blogis kasutan. ka see on “võib, aga pole vaja kasutada”.
lihtsalt et teistele mingit mõtet edastades räägin ma kas tema keeles (mis tähendab, et materialistile ma ei räägi energiatest ja mõttega maailma loomisest) või – kui seda saab lühidalt teha – seletan paari sõnaga oma “keele” lahti.
kui sa tahad inimesele midagi öelda, siis on seda mõttekas teha nii, et tema sellest aru saab.
edasta inimesele sisu, mitte maailmavaade.
MeeldibMeeldib
Küsimus pole, mis on õiglasem. Küsimus on empaatias, kaasaelamises, teiste mõistmises. Kui need kõik on olemas, siis on võimatu sisemuses irvitada teiste mure või usu üle.
Siin jõuamegi tagasi selle ülipositiivse ja enesekeskse “i can do anything” maailmavaate juurde. Liiga vankumatu usk iseendasse ja kõiksugu hookuspookus teooriatesse lõikab paratamatult enamikust maailmast ära. Tulemuseks on yksik stepihunt, kes arvab, et elu saab kulgeda aint ühte moodi – in my way.
(õelus ja vastureaktsioonid on paratamatu tulemus ja kogu elu võitlus.)
MeeldibMeeldib
Usk iseendasse on võimas jõud. Teiste innustamine endisse uskuma ja seega olema võimeline raskustest üle saama on samuti suur vägi.
Viltu kisub asi hetkest, kui vähema jõuga ja väega inimesi hakatakse alavääristama viisil, kus enda edulugu esitatakse teiste õnnetusloo taustal et ise suurem ja parem paista.
Siin pole isegi kala ja õnge võrdlus kohane, pigem sobiks leiva ja kivi võrdlus. Enese edust tehakse kivi, millega teise inimese enesehinnang pudruks rutjuda.
Ei suuda nimetada sellist asja abiks, olgu tagamõte sellisel käitumisel kui õilis tahes.
Ka õpetada peab oskama, aga pidada õpetamist iseenesestmõistetavaks privileegiks juba seetõttu, et endal on hästi läinud pole just parim ajend pedagoogilise karjääri alustamiseks.
MeeldibMeeldib
ei, kaamos, sa ei taju biiti – kui teine käes vingerdab ja ei taha üldse vastu võtta seda megapositiivsust, mida talle kiviga pähe taotakse, nii et veri pritsib, siis on ta blokeeritud, tasakaalutu, vaimses arengus madalal ja muidu loll.
(NB! eelnev jutt oli sügav sarkasm, e. irooniakool nr 3)
MeeldibMeeldib
Ent rääkides usust üldse…
Usk on kahtlus, asjades mis ei ole nähtavad ja ilmselged. Usu lahutamatu osa on kahtlus – ka eneseusu. Ma küll kahtlen, aga usun ikkagi. See on palju võimsam kui pime eneseusaldamine.
Teatavasti inimesed, kes paistavad silma vankumatu (enese)usuga, on tegelikult palju kärmemad murduma. Sest ülemäära kindlat seisukohta on palju lihtsam mõne uude vaatenurgaga murendada. Juba sellepärast, et vankumatu ja jäik seisukoht teatud asjades lõhnab pigem eneseveenmise ja enesevägistamise järele. Nö ajupesu iseendale. Aga ajupestud inimene ilmselgelt pole abiks nõrgale ja väetile. Kogu jutlustamine on vaid mingite dogmade promo ja enese pjedestaalile tõstmine.
Ja nii need ärritavad sektandid tekivadki.
MeeldibMeeldib
Sest lihtsam on leida põhjusedi MIKS EI SAA , kui et mõelda ,et kõik ON VÕIMALIK .
Tarmo sa panid usu ja kahtluse vahele ON seega tõmbasid nende vahele võrdusmärgi . Kuid seda see ju ei ole . Küll olen nõus sinu väitega ,et USU LAHUTAMATU OSA ON KAHTLUS . Miks nii ,kohe seletan .
Minu jaoks on USK sügavalt isiklik sisemine tundmus , mis ei pruugi kokku minna mitte ühegi kinnitatud usuga , Seega olen esimene kahtleja kõigis kuulutatud usundites , mis pole minu elus ennast toimivana näidanud . Kuid seejuures on igas usundis aspekte millega olen nõus ja olen ka asja omal nahal kogenud .
Minu kirjutiste taga on mu enese kogemused ning seetõttu ongi valus vaadata kui minnakse teise blogisse ja lajatatakse teisele isiklikult – sa oled loll pane ennast põlema – mitte muidugi kõnesolevates blogides hetkel kuid selliseid rünnakuid olen tihti lugedes kohanud .
samuti olen nõus siin toimuvaga hetkel , inimesed avaldavad oma arvamust kuid ei ründa kedagi isiklikult . Ok , ulmeguru hetkeline ülereageering , kuid see oli hetkeline . Kes meist ei plahvataks vahest . Ka mina pole sellest puhas .
MeeldibMeeldib
Jah, olen ka ise kogenud, et vahel justkui kõik on võimalik. Tuleb enesekindlusega lüüa, ja siis see rabab, muudab vb asju. Aga enesekindlust saab võltsida, inimeste ja maailmaga annab manipuleerida. Kuid ma ei julgeks siin maailma paikapanevaid teooriaid aretada või elutõdesid (mis kuidagi töötavad vahel, lähtuvalt isikutest)
Ma eristaks “kahtlevat usku” ja “uskumatult kindlat usku” :). st, usk ongi alati midagi kahtlast – sisemine veenudmus, võtlemine iseendaga, et jõuda tulemuseni – usuni. Seepärast ütlengi, et usk on kahtlus, protsess. Siin ei tohi segi ajada usku ja teadmist. Kas päike homme tõuseb, on kindel teadmine, jne. Aga puhas usk ei ole võimalik, sest aeg voolab ja maailm muutub. Kahtlevaid argumente võib kogu aeg juurde tekkida.
Aga üldse, eneseusu asemel pigem räägiks eneseusaldamisest, mis põhineb kogemusel. See on leebem, ja ei lõhna oma retoorikas sektantluse järele.
Aga rünnakud kuuluvad väitluse juurde. Mida kindlam on väide, seda karmim on rünnak.
Ma tulingi siia sinu usku murendama ja proovile panema. 🙂
MeeldibMeeldib
😀
Selles on Sul õigus ,läbi kahtluste areneb usk , kui areng seiskub siis on ta surnud . Sama kehtib keele , ühiskonna ja ka inimese enda puhul . Kui peatub areng saabub surm .
MeeldibMeeldib
Sest lihtsam on leida põhjusedi MIKS EI SAA , kui et mõelda ,et kõik ON VÕIMALIK .
Anna andeks, Yksikhunt, aga minu meelest on see lause just sellise ebaõnnestunud sõnastuse musternäide. Sest kuidas seda tajutakse? Etteheitena. Ja kui tajutakse etteheiteid, siis enamasti kohe sulgutakse. Järelikult tekitab see lause kuulajas negatiivsust … ükskõik mis põhjusel siis (isegi kui see on EGO, ei saa me seda ära heita lausudes “see on sinu EGO hääl, mis nii ütleb”), aga kindlalt ei aita selline sõnastus kedagi positiivsemaks.
Inimene muutub täpselt niipalju kui talle on ohutu ja mugav muutuda s.t. tuues näiteks Tarot paki on kogu 78 kaardist koosnevas pakis vaid 1(!) kaart ehk arhetüüp, mis väljendab sellist “pea ees tundmatusse sukeldumist” ehk ka usku, et kõik on võimalik. See lause kehtib minu jaoks näiteks siis kui ma “tõusen tavatasandilt kõrgemale”, aga ma ei saa kogu aeg seal “mujal” olla.
Seega ma täpsustaks: kõik on võimalik, aga vaid tõesti sajaprotsendilise häälestuse korral, aga … kui tihti meil on tegelikult sajaprotsendilist häälestust? Seega enamasti oleme me ikkagi piiratud jõu seisundis.
MeeldibMeeldib
Nujah parem lause oleks olnud – kui et mõelda võimalusele ,et kõik ON VÕIMALIK .
Ja kui mu taro teadmised mind hetkel alt ei vea ,siis räägid Sa 0 kaardist , nimega Narr .
MeeldibMeeldib
Just! See on ühtaegu nii: “Kõik on võimalik”, kui ka Kõik on Määramatu. Mis iseenesest ju on üks ja seesama. Ainult et inimene otsib kindlust ja nii ei suudagi tihti hüpata, sest garantiisid ei ole.
MeeldibMeeldib
Kogu see vaidlus kommentaariumis paistab mulle sellesama üksteise kõri kallal närimisena, mille vastu see postitus oli suunatud.
Küll jagatakse autorile silte, et ta teeb ajupesu või vägistab teiste vaimu jms. Kes siin sundis kedagi jõuga positiivsusele või halvustas nõrgemaid, et miks sa nii tubli pole. Mina tema kirjutisest seda välja ei lugenud. Kas tõesti on raskel ajal keelatud positiivselt olukorra hindamisest isegi oma blogis rääkida, ilma et pahaks pandaks. Kes pole üritanudki positiivselt mõelda või ei suuda seda, pole sugugi suurem ekspert kui see, kes seda suudab. Minu meelest pole autor ennast mingiks õpetajaks tituleerinud ega oma õnnelikuks-saamise kursust reklaaminud. Lihtsalt oma arvamust öelnud ja oma elukogemust jaganud.
Millest küll niisugune tõrkereaktsioon, mina ei taipa.
MeeldibMeeldib
Minu meelest on see teema, mis vajab väga delikaatset seletamist. Liiga palju näen ma igapäevaselt “ebaõnnestunud” positiivselt mõtlemist, mille eest endale siis veel etteheiteid tehakse, et “olen saamatu ja järelikult pole piisavalt hea (või vaimne vms.).
Teine asi, mida ma rõhutan, on see, et me ei saa kelleltki nõuda positiivsust, nõuda hakkamasaamist jne. Ilmselt ses asjas ma just kõige enam oponeeringi. Kui ma Tarmost õieti aru saan, siis tema pidas silmas nö. “empaatiavõime väljalülitamist”, mida ma Yksikhundile ette heita ei saa, küll aga esineb seda vaimsetes ringkondades üsna sageli. Selle näite toon aga üldse muust valdkonnast: suitsetamise mahajätnu või täiskarsklane ütlemas suitsetajatele või alkohoolikutele – ah, mis see mahajätmine ikka on, kukepea, ma küll ei saa aru, kuidas te sellega hakkama ei saa. Ometi on tee loobumiseni igalühel väga erinev ja mõnel ülimalt keeruline.
Ehk siis tulles tagasi päris algusesse: on suur vahe kas sõnastada oma teema “mina küll aru ei saa, kuidas inimesed tööd ei saa – ilmselt ei mõtle piisavalt positiivselt”, mis on ju ülalt alla positsioneerimine või rääkida neutraalselt ja innustavalt jõust ja positiivsusest.
Sorry, Yksikhunt, ma ei tahtnud mitte niivõrd sind kritiseerida, vaid rõhutada, et see teema on ülimalt delikaatne ja ma oma töös näen ajuti, kuidas üksainus mu enda ebaõnnestunud lause võib hävitada poole tunnise jutuajamise mõju peaaegu täielikult.
MeeldibMeeldib
Kogu teema on nagu ajendatud Celtiku sõnavõtust, nagu ma aru saan. Yksikhunt jagab ta maailmavaadet ja on kaitsval positsioonil. Celtik ei näi olevat sedasorti tegelane, kes laskuks temaatilisse eneseanalüüsi.
Ja üldiselt säärased pedagoogilised sõnavõtud tekitavad vastureaktsioone. Mulle ei meeldi järgmine “õpetlane” kes avalikus netiruumis arvab, et positiivsus ja eneseusk on mingi krdi imerohi, millega saab näiteks Eesti (või kogu maailma) MASU probleem lahendatud ja kõik 15% töötuid leiavad imeväel endale hästi tasustatava koha, saavad homme rikkaks ja edukaks jne. Ja mulle ei meeldi, et raamatupoed on täis sääraseid eneseabiõpikuid “Kuidas saada rikkaks ja võtta äge naine”. (Hind 350.- eeku.)
Maailm on ebaõiglane koht, kus kõiksugu soolapuhumisega leiba teenitakse. Ebaõiglus ei meeldi aga kellelegi.
MeeldibMeeldib
Minu sõnavõtt oli minu sõnavõtt ning ulmeguru postituse tõin vaid viiteks kuna selle lugemine pani mind ennast mõtlema sel teemal. Muud seost Ulmeguru asjadega polnud. Hiljem tõesti viskas kopa ette, kui inimene tuleb teemasse ja kukub vinguma ja vigisema. Olgugi, et keegi talt kommi polnud ära võtnud.
Eduteoloogiat ei harrasta, Peep Vainust ei tea miskit… räägin vaid seda, mida arvan ja tean enese jaoks õige olevat. Keegi võiks korragi minu postituse blogis läbi lugeda ja vaadata, mil moel ma siis enda edulugu teiste mahategemise arvelt müün?
Vaidlustesse ei lasku enamus juhtudel, sest eeldan oponendilt mõtlemisvõimet.
MeeldibMeeldib
Celtiku postitus on uuesti üle vaadatud. Eduteoloogia torkab siiski silma, kui mitte algsest postist, siis rektsioonist juba selgelt. Väljend “vaidluses selgub tõde” saabki uue tähenduse – kui närvi minnakse, on jutt juba otse südamest.
Igasuguse õpetuse ja teoloogia (ka eduteoloogia juurde) kuuluvad eelkõige need nö “isiklikud tunnistused ja kogemused” – nii nagu lihtsas reklaamiski: “see seep peseb hästi, sest molekulid on ümmargused”; “— ma pesin selle seebiga, leidsin uue naise ja hea töö, nüüd on mul maja ja auto, õnn on majas…” jne.
Iseenesest ei ole sellel midagi viga. Nii need asjad käivad. Vihaseks ajab väljenduslaad ja suhtumine, mis läheb kuni selleni välja, et ka haigused on enda (mõtlemise) viga. Umbes, et ise oled jobu, aga mina tegin näe nii ja töötas…
Kõik on liiga mustvalge, liiga eneseülbe. Kui 15% töötut selle masu ajal leiavad endas super-usu ja vajaliku energeetika, kas siis on töötuse porobleem lahenenud? Või kuidas süsteem toimib? Need kes on vähem energeetilised, kas nende rahavool siis katkeb ja nad kaotavad töö? MASU ja tegelik probleem ei kao kuhugi?
Tähendab, kui arvestatav darvinistlik-nietzschelik tugevam võidab ja liik säilib teooria ruulib siin maailmas, siis tundub, et sinu seisukoha järgi toimub see nüüd energeetilises plaanis. Mis tegelt ei muuda eksole midagi. Diagnoos: spirituaalne darvinism. 😉
MeeldibMeeldib
Postituse vastu polnud midagi, aga sama postituse kommentaariumis toimuv lahmimine sundis sõna võtma…vingunud ja vigisenud pole…
Igasugu para-jutt ajab mind mummuliseks küll.
MeeldibMeeldib
ma pean ütlema, et konkreetselt yksikhunti pole ma veel kahtlustanud pealesuruvas positiivsuses. nii palju, kui ma ta blogi lugenud ja kolm meili vahetanud, ta mu arusaamist mööda räägibki tõesti mitte enesesisendusest, vaid sisemusest tulenevast hea ja positiivse nägemisest. s.t. ma isiklikult olen tema jutu sisuga vägagi nõus.
mu point on olnud see, et sisu edastamiseks teistele võiks proovida oma keelt teise omaga kohandada. efektiivsem või nii.
mitte, et ma ise siin praegu teie keele rääkimisega hakkama oleks saanud, eksole 🙂
MeeldibMeeldib
Mulle, vastupidi, tundub, et kommentaarid ei ole blogiperenaise loo suhtes materdavad, vaid pigem arutlevad – miks see, mis sobib ühele ei sobi teisele üldse. Samuti kui loo autorgi ei jaga maailma vaid “toimetulijaiks” ja “äpardunuiks” vaid jötab võimaluse ka halli ala jaoks.
Põhiarutelu paistab käivat pigem selle ümber, kuidas positiivsust ja usku inimese võimetesse levitada nii, et see ka adressaadini jõuaks. Nagu e. kirjeldas – need, kes ei suuda positiivsuse sõnumist silmapilkselt aru saada on ise lollid…? Äkki on hoopis sõnum vales keeles?
Või eksin ma?
MeeldibMeeldib
Pingback-viide: Töötus on hell teema « Vaatenurk maailma
Pingback-viide: Sinu soov on minu seadus « YksikHunt mõtiskleb