Viimasel nädalal meediat jälgides, jääb mulje, et inimesed on loomastumas. (Hmm solvang loomariigile) Üha tihedamini on ajalehtede ja ajakirjade pealkirjad peksmisest, vihkamisest, kadedusest, ärapanemisest jne. Kogu selle negatiivsete emotsioonide paabelis tuli aga päikesekiir kohast millisele oskaks just eelnimetatud iseloomustusi jagada, nimelt vanglast. Kummaline kas pole. Seal on loodud sellised kursused mis aitavad inimesel ära tunda oma emotsioonid.

Tõsi ta on, selleks et mõne oma iseloomujoone või emotsiooniga midagi ette võtta, tuleb ta esmalt ära tunda. Oleme ju kõik oma elus kohanud inimesi kes on kõrvalseisjale selgelt ärritunud, vihane ja isegi vaenulik, kuid ise peab ta enese sellist käitumist täiesti normaalseks. Põhjus selles, et inimene ei tunne oma emotsioone või kui veel täpsemalt väljenduda, inimene ei saa isegi aru mis teda selliselt käituma paneb.

Olen isegi nooruses tihti olnud segaduses – tean, et midagi on valesti kuid aru ei saa mis või miks ma end sedasi tunnen. Kui veel keegi juhtub küsima: “Mis on sinuga lahti?”  oskan vaid öelda: “mitte midagi!” Samas kui ise tunnen ennast ikka väga halvasti. Polekski ju midagi hirmsat kui see “omas mullis” olemine sellega piirduks (omal hetkel lahtub see kõik ju nagunii) Kuid tihti tahetakse ikkagi aidata. Ilus mõte ju tegelikult.

AGA.

Sellise “sõlmes” inimese oskamatu “aitamine” võib kaasa tuua “plahvatuse”

Siinjuures teebki murelikuks psühholoogide suhtumine, et viha, vihkamine ja raev tuleb sissepoole elada. Või teine äärmus mis kuulutab, et naine peabki meest provotseerima jooma või peksma, sest sellises olukorras on mees manipuleeritav. Samuti pole ju õige ei enese ega teiste suhtes, esimese ettejuhtuva inimese peale ennast välja elada. Siit tulebki välja, et me vajame midagi vahepealset. Siinkohal läheks tagasi loo alguse juurde kus mainisin vanglas tehtavat viha juhtimise koolitust.

Olen eelmistes postitustes kirjeldanud emotsioonide valitsemist ja ka rännaku meetodi emotsioonide jaoks olemas olemist ehk siis rännaku ajal ei takistata ühtegi emotsiooni vaid minnakse sellest läbi ja jõutakse põhjuseni. Kuid kõik need meetodid eeldavad inimesest võimet võtta aeg enese ja oma tunnete jaoks ehk siis võimet ja oskust mediteerida.

Viha juhtimine on küll oma eesmärgilt sama kuid oma tehnikatelt sobivam siiski just väga äkilistele inimestele. Kuid kusagilt tuleb ju tervenemist alustada.

On ainult tervitatav, et keegi on suutnud sellise hädavajaliku abi  teha tunnustatud meetodiks. Kahju ainult, et sellise abi saamiseks tuleb trellide taha sattuda.

Lõpuks ka pealkirja juurde. Proffessor Rein Taagepera sõnul on viha eestlastele geenidesse sisse kirjutatud. Põhjendas ta seda 23nda septembri Reporteris nii täpselt hakkab see lõik 57.18

Talupoja pärisorjusest saati võimetu viha.

Viha mõisahärra vastu, hiljem vene valitsus.

Võiks ju arvata, et tänaseks peaks ometi see viha lahtunud olema, kuid looda sa seda.  Nii nagu tekivad raskused olgu siis majanduslikud, emotsionaalsed või suhetes muutub eestlane jälle pärisorjast vihast pimestunud purustajaks.

Jõuetu viha mis elatakse sisse põletab meie seest inimlikkuse, vähe sellest, viib meid madalamale kui ükskõik milline loomariigi asukas.

Seega siis minu soovitus. Õppige ära tundma oma emotsioone ja tundeid. Tuttava vaenlasega on lihtsam toime tulla kui tundmatuga.

Siia lõppu lauluke millel on vägagi sügavmõttelised sõnad. Päikese poole – Urban Symphony

Nautige 😉