Usaldus on nagu õrn lilleke, teda nagu polegi kuid ta on siiski elav.

Kummaline kui palju saavad inimesed haavata just sellistest kohtadest millisest ei oska oodatagi. Usume ju teistest sama kuidas oleme harjunud teistega käituma.

Kummaline on igale oma kirjutisele või mõttekatkele lisada klausel -Sina ei tohi mitte minu sõnu minu vastu keerata- see peaks ometi igale tsiviliseeritud inimesele loomuomane olema. Ma ei räägi siin kriminaalõigustikust, kus tihti ongi ainult inimese enese sõna mis saab süüdimõistva otsuse langetajaks. Ma pean silmas just inimeste omavahelisi vestlusi, blogipäevikuid või siis väljaütlemisi avalikus keskonnas. Miks väänatakse teise sõnad just selle nurga alla mis kindla peale tõmbab mõne skandaalikese üles? On siis tõesti meie ajakirjanikud nii külmad ja kalkuleerivad, et isegi millest iganes tahetakse teha kassamagnetit? Raha raha raha muud me ei taha 😛

Nali naljaks- eilse postimehe juhtkiri puudutas jälle EE katset inimese valult kasumit teenida. Kasutades eestlanna weebipäeviku tekste ja pilte.  Huvitav oleks vaid teada, kas ajakirjanik kasvõi tagantlärele on käinud, luba küsimas või vabandamas, oma teguviisi pärast.

Väidetavalt suudavad meie õiguskaitse organid teha süüdlaseks just inimese enda. A-la -poleks olnud vaja üldse kirjutada või pannud siis asi parooli alla või veel hullem, miks polnud kirjutisel juures klauslit, et käesolevat teksti tohib kasutada vaid omaniku loal.

Urrauhh.

Või siis võtame viimase nädala suurskandaali ehk siis kommisõja. Samuti sai asi alguse inimese (olgugi, et esileedi) sõnade keeramisest just sellesse valgusesse millest sai skandaalikese välja imeda. Õnnestus see aga nii hästi, et esileedil polnud tekkinud olukorra maha rahustamiseks muud teha kui avalikult vabandada.

Kuid võtame nüüd seda algpõhjust rahulikult ja juurdleme, kas meie esileedi siis tõesti ütles midagi muud kui tõde. kahjuks on aga tõde valus kuulata ja sellest siis ka need tulised võitlused. Ma ei ole külll kunagi pakendite pealt peenikese kirjaga koostisosi lugenud kuid tõde on see, et tõesti ei ole ei Kalevi kommid ega paljud muud poolfabrikaadid selle maitsega mis nad olema peaks. Ka siin saame vaadata usaldusele – meie, kui tarbijad, oleme usaldanud oma pikkade tradistoonidega tootjaid, et saaksime ikka tuntud headuses tooteid, kuid ohh häda, meie usaldust on petetud.

Karjuma pistab ikka see kes tunneb, et teda puudutati ja ohh õudu kui selle puudutuse korral ka mõni mädapaise lahti läheb. Parim kaitse pidi olema ju rünnak, seega leian, et Evelin Ilvese sõnad oli puhas tõde ja tabas vassijaid hella kohta.