Inimese meel on kummastav. Selle asemel, et uskuda iseenese tundeid ja aimdusi ning uskuda omaenese võimetesse, keeldume seda head uskumast ja arvame, et kindlasti on see üks suur jama. Küll aga oleme varmad uskuma ennast siis, kui õhus on ärevust ja halva eelaimdust. Ei ole ka mina ses suhtes erand. Siinjuures pean mainima, et olen päris “kodus” kaartidega ennustamises ja tavaline täitumus % on olnud 80-99.

Selles valguses siis peaks ju vähemalt oma ennustusi uskuma 😛 aga no ei saa ju uskuda kui lubatakse “piimajõgesi” ja “pudrumägesi” 😛 Ikka on vaja kontrollimiseks, et sõltumatu laduja asja üle paneb. 😉 Ei ole vahet kes laob, kui laduja on tõeline, loeb tema oma kaartidest täpselt sama välja 😉 No oleks juba aeg ka enda ladumisi uskuma hakata. Seal siis pujänt.

Me suudame ise tavaliselt oma pinged ja kriisikesed elevandi mõõtmeteni mõelda. Tulemuseks on, et sipleme emotsioonide vahus millel tegelikult reaalset põjust pole rohkem kui vaid “ma arvasin.” Tean seda, sest mul enesel on just see kalduvus 🙂

Kriisikesed tööl, iseenese kõrgeks aetud lootused eraelus, samas ka vastuhakud inimeste lauslollustele,  jne jne. Kes võib käsi südamel vanduda, et tema pole kunagi seda viga teinud? Lubage, et ma teid ei usu.  😛 Minu puhul kehtib see täiesti. Vähemalt 1x aastas “keeb minu katel üle”.

Olles nüüd enese “plahvatuse” järgselt inimesi jälginud, tuleb üha selgemini esile fenomen, ümber maakera on liikumas laine, mis paneb paljude vaimsete ja mitte nii vaimsete inimeste närvisüsteemi rõhu alla. Seejuures pärast “plahvatust” inimene ei saa kohe kuidagi aru MIKS ta mõnele pisiasjale nii valuliselt reageeris.

Õnneks on tegu vaid energeetilise aasta kokkuvõttega, nii et kellel just jõulumasendus peale ei tule, see on varsti pääsenud. Tähendab – kes vähegi suudab ennast sisemise tasakaalu seisundisse viia  saab uue energeetilise aasta algusega taas oma tavalisse rahu seisundisse. Me vajame seda sisemist rahu, vähemalt mulle on see eluliselt vajalik.