Miks tunneme vahest täiesti võõra inimese puhul, et oleme teda kogu aeg teadnud või pealtnäha täiesti korraliku ja hea inimese puhul kõikehõlmavat vastikust, koguni vihkamist? Miks kardame vahest täiesti mõttetuid asju millest me isegi mõistusega aru saame, et karta pole midagi?

Olen neid küsimusi juba pikka aega enesega kaasas kandnud ja ka lootnud kohtuda mõne regressiooniteraapia läbiviijaga. Kuid ju pole eestis siiski selliseid inimesi ja kui ka on pole nad minu jaoks usaldusväärsed. Seega on saatus hoidnud minu teelt nad eemal. Kes teab milleks see hea on olnud.

Olen kõiges olnud iseõppija, oma tarkuseterad olen noppinud raamatutest. Raamatuõpetajaid on olnud servast serva ja uus liin on alati sattunud mu teele just siis kui olen suutnud seda mõista. Ei ole kasu inimesele õpetuse jagamisest kui ta ei ole selle õpetuse mõistmiseks valmis. Vägisi õppimine toob ainult kahju kasu asemel. Võtame või siis blogimaastiku klaarikad ….. 😛

Minu viimane raamatuõpetaja on siis psühholoogia doktor Brian L. Weiss Kelle loomingust sattusin lugema raamatut “Sama hing, mitu keha”

Hea on lugeda ja tunda, et see on kõik sama mida oled alateadlikult järginud ning saada lisaks veel uusi elamusi. Raamat kirjeldab arsti enese arenguteed inimpsüühika ravimises ja üllatusi millele alguses tahtis kiiresti diagnoosi panna, et inimene valetab või pole adekvaatne. 😉 Juhtub. Inimese tavaline reaktsioon, sellele mida ei mõista, on eitamine. Kuid kuna tal oli sellist “õppematerjali” ikka rohkem ja rohkem hakkas seda sügavuti uurima ja jõudis avastusteni mis vapustavad kristlikku maailma. Meie hing on surematu. Õppetunnid maal ei piirdu vaid ühe elueaga me kehastume siin ikka ja jälle, et õppida. Küsite mida? Empaatiat, kaastunnet, kannatlikust ja mõistmist, vägivallatust. Kõike seda mis aitaks hakkama saada suhetes, luua turvalisust. Olen oma postitustes korduvalt puudutanud teemat, et inimesed peaksid õppima ennast väljast poolt jälgima, et taibata miks nad tegutsevad just nii ja mitte teisiti. Doktor Weissi arvates peaks seda tegema just mediteerides, nujah samas paljudele on just sõna, mediteerimine, suurimaks takistuseks kuna sisestatakse enesele, et ei mina küll sellega hakkama ei saa. Teisalt leiab iga inimene oma elus korra päevas või kui mitte iga päev siis iga mõne päeva tagant aega endale ja mõtiskleb oma elu üle. Siia siis küsimus – kas siis see ei ole mitte üks võimalik meditatsiooni vorm? Vastuseks – on küll 😉 Lihtsalt kui inimene teadlikult mediteerib on selle jaoks olemas traditsioonilised meetodid ning arvatakse, et muud moodi ei saagi 😉 saab ikka. Muidugi on kergem luulata plaati ja järgida ettekirjutusi, kuid ka igasugune mõtisklemine omaenese mõtetes selguse loomiseks on samuti mediteerimine.

Meie elud on meie eneste kätes, me saame edasist elu muuta kui suudame enesele selgeks teha mustri millesse me iga uue elu, suhte või tutvuse puhul langeme. Selle mustri selgitamiseks kasutab Doc Weiss just regressiooni teraapiat ehk siis, viib inimesed eelmistesse eludesse ning siis, kui inimene on aru saanud mis tal oma elus muuta tuleb, et väljuda surnud ringist, viib ta inimese tulevastesse eludesse. Seejuures juhin tähelepanu, võimalikke eluteid on päris mitu. Meie enese vabast tahtest sõltub aga see, millist teed me läheme ja millised saavad olema meie tulevased elud.

😉

Armastus võidab vihkamise ja vihkamine on suurimaks põhjuseks miks me ikka ja jälle oleme oma elus täpselt samades probleemides mis sajandeid enne või ka aastaid enne praegust hetke.

Meie elu õnnelikus ja vaimsus on kinni meie eneste võimes suhtuda armastusega ka nendesse kes meid kadestavad ja seetõttu vihkavad.

Ma võiks sellest raamatust veel palju kirjutada, kuid siis kaob põhjus, teil endil raamat kätte võtta. 😉 Soovitan soojalt. leidsin lugedes paljudele vaevavatele küsimustele vastused. Tahaks siia panna mõne mõttetera raamatust kuid ei oska valikut teha 😛