Tänane lugu on tegelikult kiri, mis potsatas mu postkasti. 😉
Muinasjutt konnapojast…
Elu õppetund nr 1
Elas kord seltskond konnapoegi,…
… kes tahtsid korraldada võidujooksu.
Nende soov oli pääseda kõrge torni tippu
.
Kohale oli tulnud palju rahvast jooksu
vaatama ja võistlejaid innustama…
Võistlus algas…
Ausalt öeldes:
Keegi vaatajaist õieti ei uskunud, et konnapojad võiksid jõuda selle kõrge torni tippu.
Kuulda oli vaid selliseid hõikeid nagu:
“Oi kui raske!!!
Nad ei jõua kindlasti KUNAGI kohale.”
või:
“Neil see ei õnnestu, torn on liiga kõrge!”
Osa konnapoegi katkestasid…
… osa ronis vapralt üha kõrgemale…
Inimesed hõikasid jätkuvalt:
“See on liiga ränk!!! Keegi ei saavuta seda!”
Üha enam konnapoegi väsis ja loobus…
…Kuid üks jätkas ronimist aina kõrgemale…
TA ei soovinud teistest hoolimata loobuda!
Lõpuks kõik teised olid ronimise katkestanud, vaid see üks konn pääses tänu tugevale ponnistusele torni tippu!
Nüüd soovisid kõik teised kaasvõistlejad loomulikult teada, kuidas see tal õnnestus!
Üks läks konnalt küsima, kuidas ta õieti saavutas selle ja jõudis lõpuni.
Siis selgus…
Võitja oli KURT!!!
Ja selle loo õpetus:
Ära kunagi kuula selliseid inimesi, kel on halb komme olla kahtlev ja pessimist…
…sedasi röövivad nad Sinult Sinu kauneimad unelmad ja soovid, mida Sa südames kannad!
Mõtle alati sõnade mõjule, sest kõik, mida kuuled ja loed mõjutab
Sinu tegemisi!
Seepärast:
Ole AINA…
POSITIIVNE!
Ja ennekõike:
Ole hetkeks KURT, kui keegi ütleb Sulle,
et SINA ei suuda oma unelmaid tõeks teha!
Mõtle aina:
Ka SINA suudad seda!
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
🙂
tähh..
MeeldibMeeldib
Hea lugu, aitäh 🙂
Kas peaks samamoodi kurt olema häältele endas, mis ütlevad – sa ei suuda, pole mõtet pingutada?
Vahel tundub õige selline enesejulgustamine, vahel aga mõtlen, et kuskil võib ka siin nihu minna. St võib ennast nii üle bluffida, et ei taju enam enda reaalset seisukorda nii endas kui maailmas. Näide – noor laulja on endast maru heal arvamusel, tema õpetaja julgustab teda igati, räägib talle, kui hea ta on, ta on igati kindel, et teda ootab suurepärane karjäär, jne – ühesõnaga positiivne suhtumine on olemas. Miskipärast aga niipea, kui lõpeb koostöö õpetajaga, ei lähe enam kuidagi ja inimene hakkab märkama, et ta laulmisest ei olda sugugi vaimustatud, talle ei pakuta tööd, jne… pikkamööda avaneb hoopis teistsugune pilt enda tasemest lauljana ja ümbritsevast maailmast. Ülesblufitud enesekäsitlus osutus tühjaks õhupalliks.
See on kahjuks üsna levinud näide moonutatud enesetajust. Kuidas jääda tasakaalu, mitte end üles või alla pressida, ükskõik, kas enda või teiste poolt… ja kuidas mõista, kas ennast tajutakse ja hinnatakse reaalselt?
MeeldibMeeldib
Muidugi on ka moonutatud enesetaju. Tihti just nendes kooslustes kus vanem, õpetaja, või “sõber” suunab oma unistusi läbi teise tõeluseks saama. (sõbra panin jutumärkidesse, sest on selliseid inimesi, kes silmaall on hirmus toetavad kuid seljataga räägivad hoopis teist juttu, hullemal juhul suisa halvustavad) Seetõttu ongi tähtis olla väga teadlik omaenese MINA väärtustest, tugevustest ja ka vigadest ning ka nõrkadest külgedest.
Laulja puhul tuleb muidugi mängu tohutu konkurents mille sõelast ei pruugi läbi mahtuda, olenematta faktist, et häälematerjal ja koolitus on TÕELISELT tasemel. Palju kaob ju reklaami taha. Tohutult palju on selliseid lauljaid kellel poleks suurele lavale või siis laiema kuulajaskonna ette tõesti mingit asja, kuid promomine on oma töö teinud ja konkurensis trumbid kätte andnud.
Siis ongi väga valus vaadata kui laulja, kellel on annet ja ka häälematerjali uksetaha jääb ning eneseusalduse sootuks kaotab.
Selles loos aga põhirõhk ikkagi vaid sellisele olukorrale kus inimesed kipuvad uskuma ikka neid kes halvustavad ja mängima kurti nende suhtes kes head näevad ja jõudu soovivad.
Sisemine tasakaal ja TEADLIKKUS omaenese heades ja halbades omadustes on põhijõud. 😉 Vähemalt enese puhul tean seda olevat eluliselt vajaliku 😉
MeeldibMeeldib