Tark ei torma


Nüüd siis järjekordne lugu mis mu postkasti potsatas. Pealkirjaga – “Miks ma oma sekretäri päevapealt vallandasin.”

Lugu tegelikult sellest, et meie enese ettekujutus asjadest ja kõrgele aetud lootused võivad palju head ja ilusat lihtsalt ära rikkuda. Selline siis see lugu.

 

Hiljuti oli mul sünnipäev. Hommikul ärgates ei olnud ma just parimas meeleolus. Läksin allkorrusele hommikust sööma ja lootsin, et naine
soovib mulle kenasti “Palju õnne sünnipäevaks!” ja ehk annab koguni väikese kingituse.

Tegelikult ütles ta mulle ainult mokaotsast “Tere hommikust!”, ja kogu moos. Ei mingit õnnesoovi.

Mõtlesin, et nojah, nii palju siis abielust, aga lastel on kindlasti meeles. Lapsed tulid kolinal terpist alla sööma ega ütelnud mitte üht
sõna. Nii et kui hakkasin tööle minema, oli mul tuju puhta nullis.

Kui ma oma kabinetti marssisin, ütles mu sekretär Lilith:
“Tere hommikust, boss! Ja palju õnne sünnipäevaks!” Tuju läks raasuke paremaks – vähemalt ühel inimesel on meeles.

Töötasin kella üheni. Siis koputas Lilith uksele ja ütles:
“Tead mis… õues on nii ilus ilm ja täna on sul sünnipäev. Läheks õige kuhugi välja lõunale, ainult meie kahekesi?”

“Aitäh, Lilith!” vastasin talle. “See on parim, mis mu kõrvad täna on kuulnud. Lähme!”
Läksimegi lõunale, aga mitte sinna, kus me tavaliselt käime, vaid väikesesse vaiksesse bistroosse omaette lauda.

Jõime kumbki kaks kokteili ja lõunasöök oli niisama hästi kui viimase peal.

Tagasiteel kontorisse ütles Lilith: “Tead mis… nii kena päev on täna. Me ju ei pea kohe kontrorisse tagasi minema, ega ju?”

“Ma arvan ka, et ei pea.”

“Käime õige minu juurest läbi,” pakkus ta. “See on siinsamas ümber nurga.”

Läksimegi. Kui kohale jõudsime, ütles ta: “Kui sul midagi selle vastu ei ole, siis käin korraks magamistoas ära. Tulen kohe tagasi.”

“Jah, muidugi,” vastasin veidi ärevalt.

Lilith kadus magamistuppa. Mõne minuti pärast tuli ta sealt välja, käes suur sünnipäevatort! Tema kannul tulid elutuppa mu naine, lapsed
ning suur hulk sõpru ja kaastöötajaid, kes kõik laulsid “Õnne soovime sull’…”

Mina vaid istusin seal..

Diivanil..

Ihualasti.

 

Üks kommentaar “Tark ei torma

  1. 🙂
    Hää lugu.. mis soost, et pisu utreeritud. Nõndamoodu võib juhtuda, kui keskenduda vaid endast väljaspoolsele..

    Tglt mul miskit sarnast umma-elust:
    keskkooli viimases klassis oli meid 29 — 9 poissi ja 20 plikat. Poisid, kutsusime neid sipukateks (armsad, sõbralikud, hoolivad vellekesed!), tantsutasid koolipidudel kõiki “oma” tüdrukuid esmalt (noh, et keegi ei peaks müürililletama) ja olid muidu ka igal hetkel väga lahedad sellid (on tänaseni!). Nu ja.. saabus päev nimega naistepäev. Esimene tund. Vaatame laudadele-sahtlitesse — muhvigi. Esimene vahetund — muud-plikad kilkavad lelude jmt kordidoris.. Uriseme.. mossitame.. kambas vihased, vaata et kambakani. Nii viimase tunnini välja. Viimane juhtus olema klassijussi-tund. Tuleb klassijuhataja, avab ukse ja.. näeme õpetaja laual meid-naisehakatisi oodanud hiigelsuurt roosidega torti ning iga pingil ise tehtud kaardikesi kaunite sõnadega armsate sipukate piltidest moodustatud lilleõie taustal..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.