Aastaring on täis saanud. 20.01.2009 tegin mina oma esimese kobava sissekande. 😉 12800 klikki, aasta jooksul tekstidele mis suuremale osale inimestest mõistetamatud, polegi ju nii paha.  😉 Klikkide arv võib natuke muutuda, kuna kirjutan seda mõned päevad varem ja avaldama peaks automaatselt õigel päeval. 😉 jälle üks tööriist millest mul alguses aimugi ei olnud.

Mis siis on muutunud selle ajaga? Sõnakasutus muidugi. Üks asi on vestluse käigus oma mõtteid avaldada ja sootuks teine panna need mõtted kirja tekstina, mida võimalik ikka ja jälle üle lugeda.

Miks ma üldse kirjutama hakkasin? Kes teab. Ehk oli see vajadus inimesi aidata, anda selles rappuvas emotsioonide maailmas mingitki aimu sisemisest rahust. 🙂 Alguses polnud ma sugugi nii tasakaalukas, ikka suutsin “pöörisesse” sattuda kui keegi julges mulle vastu astuda 😛 Kuid see käis kõik kasvamise juurde.

Siiani on väga kurb vaadata inimeste kirjutisi kes oma hädades teisi süüdistavad, mõistmata, et ainult tema ise saab oma olemist muuta. Rahulolematus on küll elu edasiviivaks jõuks, kuid rahulolematus teiste suhtes on vaid enese närvide rikkumine ja “paksu vere” tekitamine muus osas hästi sujuvatesse inimsuhetesse.  ME EI SAA TEISTE EEST ELU ELADA. See rõõm on ikka igal oma. Mida me siis üldse teha saame, kui näeme et teine oma elu “valesti” elab? Elada oma elu, oma ideaalile vastavalt ja jättes terakesi teisele leidmiseks. Kindlasti ei ole hea oma vaadet peale suruda ja nõuda, et teised oma vaated täielikult hülgaks ja meie oma ainuõigeks peaks. Igaühel meist on siia maailma sündided oma “reisikott” ülessannetega mis tuleb selle kehastuse jooksul selgeks õppida.

Minu vanavanaema, tark naine kellelt elu viis kaasa juba 30nendates eluaastates, ütles ikka. “Mees on küll pere pea kuid pea pöörab just sinna kuhu kael tahab. Kael on aga naine.” “Kui naisel on vaja, et mees midagi uut teeks, on vaja see uus tegevus mehele ette sööta just nii, nagu mees oleks selle ise välja mõelnud.” 😉 Mõtteterad mida kasutati 100 aastat tagasi ja töötavad edukalt ka praegu. Ja ei mingit kismat ja karjumist ega irisemist, et sa ei oska, oled laisk ja väärtusetu. Hoidke oma kaaslasi. Kõik kes meie eluteele satuvad, on millekski meile õppetunniks. Kuidas me reageerime just sellele situatsioonile mis kaasneb selle kindla inimesega. Kipub olema, et olulised ongi just meie enda reageeringud situatsioonimustritele. Kui me ei suuda esimese korraga saavutada õiget käitumist olukorras antakse meile teise inimesega just samasugune muster ette. Kui oleme õppinud eelmisest kogemusest, siis selle “seiklusega” jääb selline olukord ka viimaseks, kui aga mitte, võime saada samasuguseid “halbu suhteid” veel ja veel ja veel 😉 Ja kõik on kinni meie enese otsustes.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. 😉

Olen selle aasta jooksul teinud järelhüüdeid inimestele kellest pidanud nende elutöö põhjal. Olen lahanud perekonnatülisi ja püüdnud jagada näpunäiteid erinevate probleemide põhjustele. Tihti on ju see, et kui meie juba probleemi märkame,  ainult tagajärg. Põhjus, mis selleni viis on hoopis kaugemal ja hoopis asjades millest ei oskaks seda üldse arvata. Nagu näiteks meie enese käitumine ja maailmavaade. Raske uskuda, et meid tabavates ebaõnnedes oleme tihti just ainuisikuliselt süüdi, kuid nii see on.

Mis siis sellele aitaks? Vaadata iseenesele sügavalt silma ja näha kes sa tegelikult oled.