Olen korduvalt istunud arvuti ees

et edasi anda mis on minu sees.

Kuid vaadates valget lehte

ei saa seda kuidagi ehte.

Mõttekild variseb liivaks,

kui jõuangi looma teist viimaks,

miskit mu sees läinud katki,

välja voolanud, peitunud vatti.

Unevõlg nõuab oma

ja võlg on võõra oma.

Ei tasumata jätta saa teda,

kui jätad – siis kahetsed seda.

Sära silmisse võtma pead purgist,

keha vaimule ahelad seob

vaimule lõppenud päikese peod.

Mõistus kõrvust jääb kurdiks

lausele –

“aeg puhata on”

kumiseb kõrvus vaid mõte –

“töö tahab teha ja  vähe  meid on”

Raputaks keegi mind ärkvele,

annaks tagasi elutahte.