Ajalehe surmakuulutused.

Karm koht, kus võid leida nii vanu tuttavaid, kui ammu kontakti kaotanud sõpru.

Tänahommikune “üllatus”- esivanemad lugesid ajalehe sabast surmakuulutusi. Siis, totaalne segadus. A on surnud. miks? millal? miks? terve rida küsimusi. Ta oli ju nii noor. Vanus on suhteline, ta oli minust üks kümmekond aastat vanem. Tark naine. Omal ajal majandi peazootehnik. Temalt ka õpetussõnad. “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.” 🙂 Tema oli see, kes ütles mulle peale mu järjekordset “halba suhet”: ” Sa oled ilus ja tark naine, sa väärid paremat kui see jobu.” Tal oli õigus, tal oli tuhandeid kordi õigus, selles asjas ja paljudes teistes asjades. Siis oligi väga kummastav vaadata kui ta ise langes sellise mehe lõksu, kelle jaoks naine pole inimene vaid kodumasin ja vaimne poksikott. Ma vähemalt loodan, et asi füüsiliseks ei läinud. Oehh ma siin spekuleerein nüüd. Kuid me kõik elame omaenese otsuste tagajärgedes.

Kogu mu sisemise rahu juures, tahaks sellele “asjapulgale” korraliku kertäie anda. Miks? A ei olnud selle mehe esimene ohver. Tean vaid ühte tema naistest, kellel jätkus jõudu ja tahtmist selle mehe juurest jalga lasta. Ülejäänud naised kas kaotasid elu või mõistuse. A kaotas mõlemad. Murtud vaim annab ohjad käest ja organism lõpetab oma eksistentsi.

Valus. Ohh kui valus. Ta oli mulle suur eeskuju. Mida küll tunneb ta enese tütar ja minu sõbranna, samuti ka poeg, kes veel liiga noor, et isale füüsilist hoiatust teha. Sest inimkeelest see mees aru ei saa. Tema meelest on tema käitumine täiesti korras. Urrauhh. Jõuetu raev, mis A-d tagasi ei too.

Kallid kaaskodanikud siin maises illusioonis, armastage endid ja oma kaaskondseid nagu iseennast. Mis iganes te teistele teete, mõelge, kas teile meeldiks kui sedasama tehakse teile endile.