Punt ühesuguseid


Nagu on juba vähemalt kuu jagu olnud juttu, et blogijaid kutsutakse “nägudekontrolli,” siis tänaseks päevaks on seesinane üritus juba läbi. Asukoht oli siis kilulinna äärealal Alfredi bubis. Nime all on peidus pildid, sellest suurepärasest kohast. Meie platseerusime aias. Mõnus väike, tihe aed, kus üks laudkond teist ei sega, sest teineteist lihtsalt ei näe 😉

Nagu Kaamos oma reportaazis ülessandeks tegi, teen siis omalt poolt ka asjast väikese kokkuvõtte. Mis mulle selle asja juures aga eriti meeldis, vaatamata avalikule kutsele, olid kohaletulnud oma olemustes väga sarnased. Kõik sellised “tavalised,” meeldivad seltskonna inimesed. 😉 Kuna ma tajun asjade ja olukordade taga energiaid oligi kummaline näha, et kokku oli tulnud peaaegu ühesuguse energia kandjad. Nagu öeldakse, kõik on võhivõõrad, kuid samas olid kõik omad. See oli nagu ühtehoidev kursuse klass või perekond kes hoolib teineteise vabadusest olla just tema ISE mitte ei vääna teist selliseks nagu ta arvab parem olevat.

Mis puutub väitesse, et räägitud sõnad ja fraasid on määravamad kui need, mis kirjutatakse, võin öelda jahh ja ei. Jahh seetõttu, et hääl on energia seega kannab sagedust. Sealt ka palvelaulud, psonnid ja häälimised. Ei aga seetõttu, et me ei ole kõik “kuldsuud” nii mõnegi jaoks on eneseväljendus tõsine pähkel, samas, kui kirjalikult oskab paika panna selliseid lausekooslusi, et loe ja imesta 😉

Inimese olem ja inimese kirjutised kannavad aga väga paljus ühesuguseid sagedusi, seega lükkaksin ümber väite, et inimene blogis ja inimene reaalis on erinevad. Ei ole.Ta võib küll olla mõne koha pealt võimendatud, kuid tavaliselt me ju kirjutamegi asjadest, mis meile “hinge” lähevad. Seega teeme seda kirega. Vahest ka tajumata, et seesinane probleem, mõte, idee või aade, mis meid nii valusalt “käima tõmbab” on suures osas meie enese osa.

😀 See oli suurepärane päev.Aitähh kaasblogijad, et olemas olete. 😉

Aga Tallinn magab. Ma pole eriline Tallinna fänn. Vastupidi, tavaliselt on minu jaoks kilulinnas käimine seotud väga suure energiakaoga. Seekord aga, vaikus. Ei mingeid tunglevaid rahvamasse, ei möllu, ainult rahu ja naeratavad inimesed 😉 Muidugi oli suuremosa rahvast võimlemispeol ja teine samasuur või suuremgi maal, vanaema juures või rannas peesitamas. 😛 Tallinna vaim lehvis uhkes üksinduses ja jagas võimu ja energiat neile, kes seda vastu olid võimelised võtma. 😛 Sain minagi oma osa. Kui ma õhtul kella üheksaks koju jõudsin olin nagu “duracelli jänku.”  Olin puhanud, hing hõiskas sees, ma olin Õnnelik 😉 Ja olen veel praegugi seda kirjatükki kirjutades. 😀

9 kommentaari “Punt ühesuguseid

  1. Mu kyljeluu kaes, et ma es olegi mingis hullude, joodikute ja narkarite seltskonnas… Et täitsa normaalsed inemised 😀
    Mes kiluliina puutub, siis praegalt tundub tõest’ kudagist pääaegu et inimline… Äkitsi pold kurikuulsat Saviplönni parasjagu liinan? Sest mulle tundub, et just tema tigedusväli om tuu kõixe hullemb nähe.

  2. Just, normaalsed inimesed 😀
    Muidu muudkui kirjuta ja kommenteeri ja nuputa sealjuures, et millised need teised tegijad õige on….
    Linn oli eile kummaline ja inimtühi. Ilmselt toimus likumine kõikjal mujal, mitte seal kust mina läbi läksin. Jalutuskäik Kaubamaja juurest bussijaamani oli inimtiheduselt nagu sügisene rand – vahel harva paar veidrat nautlejat mööödumas, ei kedagi rohkemat 🙂

  3. ja kui meie õhtul “Estonia” juurest Balti jaama jalutasime, oli vanalinn otsast otsani turiste täis.
    kohtumine ise oli hästi mõnus ja soe.
    Tänud teile, kes kohal olid!

  4. Igati meeldivad mälestused jäid. Oleksin ka sinuga pikemalt vestelda tahtnud, aga aeg sai enne otsa. Eks blogides jätkame juttu.

  5. olen nüüd jälle päris oma kodus. siit, Virumaalt, näivad asjad teistsugused. vähem ootuspalavikku ja rohkem ehedust. sain jälle endast teada, et ei oska kümne esmakordselt kohtunuga rääkida. Küll nüüd räägiks. õppimise aeg, hea, et meid nii vähe oli.

    aga nüüd isiklik pöördumine. Minult palus küsida Andres Lõoke, kas sa teda tunned.
    kuna ma tavaliselt lubadused täidan, siis…nüüd on see küsitud

    • Nimi on kuidagi tuttav aga näoga kokku ei pane. Mul üldiselt pole nimede peale eriti hea mälu ja kui tegu virumaa mehega siis tundmisvõimalus vägagi reaalne. Mul ju ka töö selline, et inimesi päevas väga palju läbi käib. Nägude peale on mul aga vähemalt siiani väga hea mälu olnud 😉

      Mis aga puutub esmakohtumisel rääkimisse, siis polegi see ju nii tähtis. Algus lahti tehtud ja kontaktid saadaval. Küll siis ka uued võimalused, rääkida ja kohtuda, tulevad.

  6. Küllap see põhjus oli tolles, et me oleme ülejäänud pööblist veidi erinevad. Me paneme, kes kunagi viitsib, aga me siiski paneme oma mõtted kirja ja anname pööblile mõtteainest.
    Nagu ma oma blogis ärr mainisin, kujunes selle päeva lõpp minu jaoks üllatuseks.
    Ma lausa nautisin seda tükikest Eestimaad, kulgedes rattaga kodu poole.
    Vat sellist päeva lõppu ma küll ei osanud oodata, sest mu –
    hing puhkas puhtas vaikuses,
    hing laulis kauneid viise,
    hinges murdus see miski,
    mis Lembitu aegu
    rahva südamesse laoti:
    …ilus oled isamaa…

Vasta Sille-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.