On tegelikult kummaline, et selline hävitav emotsioon, võib olla vahendiks, et taastada käest libisev sisemine rahu. Teisalt jälle pidevas raevus elamine viib vältimatu haiguse või isegi surmani.

Kusagilt nädala algusest on mu mõtete taga pulbitsenud ebamäärane ärevus. Esialgu ei osanud sellele nime andagi. Mingi vaikne näriv ärevus. Eile õhtul, enne tööle minekut, tabasin ennast mõttelt, et kangesti oleks vaja ühte järjekordset tabletikest. Hetkeks kruvis hirm-paanika-raev ennast nii kõrgeks, et hakkas hingamist segama. Oma isikliku kaitsekilbi tõstmine leevendas olukorra ja kõik oli nagu korras. Kuni… plahvatus, totaalne raev. Seda siis järjekordse, alkot ületarbinud, noore nolgi peale. Detailidesse ei lasku, pole hetkel oluline, kui, siis ehk nii palju, et tegu oli järjekordse LAUSLOLLUSEGA,  mille vabanduseks oli vaid selline lause “aga ma tahan ju õlut!”

Urrauhh. Ja siis see vallandus, ma karjusin ja sõimasin nagu voorimees, (aga kas voorimehed ka tegelikult on ropu suuga?) Palju ei puudunud, kui oleksin leti tagant välja karanud ja noorukil kaela kahekorra keeranud. Uhh, õnneks tuli poodi nooruki sõber, kellel palusin sõbra poest välja transportida, mida ta ka tegi. ÕNNEKS.

Hiljem, juba rahunenuna, ei saanud ma kuidagi aru MIKS ma kogu sellele asjale nii valuliselt ja raevukalt reageerisin. Oli siis tegemist järsku mineviku läbi töötamata protsessidega, kuhjuva stressiga, energeetilise blokeeringuga, mis nii oma tee vabastas ja kanalid avas või on tegu hirmuga muutuste ees. Tean muutused on tulemas, kuid vist on mingi osa minust veel vanas oleluses kinni.

Sisemine tasakaal ja turvatunne sai taastatud, kuid pidevalt sellises olekus olla ei tahaks ja ega suudakski. Raev “põletab” energia läbi ja kui selles pidevalt elada hävitab lõpuks ka enese. Kõrvaltvaatajale kurb vaatepilt, milles sekkumine on mõtetu. Ainus, mis mõjub, või millal saab abi hakata pakkuma, on see kui inimesel enesel tekib TAIPAMINE oma enese elule ohtlikus eluviisis ja soov loobuda raevus elamisest.