Õigus Oma arvamusele….


“Miks minul ei ole õigust oma arvamusele, miks alati tambitakse ja alandatakse mind!”

Ja järgmiseks võtab see inimene ette, teda absoluudselt mitte puudutava teema ja hakkab lajatama, just nii nagu tema asja näeb. Ei olegi ju tegelikult probleemi, meie ajakirjandus teeb ju sama. Kuid. Kui keegi julgeb avaldada antud teemas oma arvamust, mis tema arvamusega kokku ei lähe, muutub “Oma Arvamuse Õiguse” nõudja türanniks, kes ei näe kellegile seda õigust ette.

Miks on nii, et kui meile keelatakse mingi õigus on “maailm paha paha,”  kui aga, mingis situatsioonis peame olema ise need, kes peaksid arvestama teiste Õigust Omale Arvamusele, leiame, et seda õigust pole neile vaja. Väga kiiresti unustatakse ebaõiglus, kui ollakse osad vahetanud ja kannatajaks on keegi teine.

Eks ole vanasõna “Nagu küla koerale, nii koer külale” kõvasti juurdunud, kuid kahjuks vaid kurja mõttes. Head ei kiputa mäletama, vastupidiselt loomadele. Kasvõi vanasõnast tuttav koer. Olles kannatanud kui halba kohtlemist, leebub ta, kui kohtab headust.

Miks on siis inimene, headuse suhtes, pime ja tundetu? Miks oodatakse oma elukaaslasest alati kõige halvemat? Seda minu taip kinni ei võta.

Kui soovitad anda partnerile võimaluse, tuleb kalk vastus: “ahh, ta ei muutu ju nagunii!” Ega muutugi, kui, esiteks, ei anta teisele selleks võimalust, teiseks, käitutakse ise ikka edasi samas mustris, mis kutsubki teises esile selle “halva käitumisviisi”

Miks lahkan jälle inimloomuse varjukülgi?

Üritan MÕISTA, MIKS.

Andes au Ramloffi mõttekäigule, tuleb inimest mõista ja jätta õhku võimalus, et inimene TAHABKI olla “kõhuli poris” ja vinguda. (ei leiea hetkel õiget postitust, võibolla oli see ka vaid kommentaar)  Kuid kuidas käituda, kui ta tuleb ja otsesõnu küsib nõu oma olukorrale: “Mida ma peaks  tegema?”?

Sellepeale oled asja kaalunud, tema kirjelduste järgi ja asjade najal, mida ise välja loed, ning pakud lahendi välja, rõhutades veel, et ma võin ju siin rääkida ja soovitada, kuid otsused tuleb SINUL enesel vastu võtta. Algselt tundub, et sellest kõigest saadakse isegi aru, kuid järgmiseks “istutakse oma rattale” ja sõit läheb lahti ikka vanas mustris. OK. Muutused EI ole kerged, kuid, kui oled juba kordi ja kordi rääkinud sama, püüdnud aidata, kuid tulemuseks ikka seesama: “Kõik teevad mulle liiiiiga!” Lisaks veel süüdistused sinu enese “hea elu” aadressil…..

Pidage mind nõrgaks, kuid ma loobun sellise inimesega suhtlemisest. Mis on aga kummaline. Peale selle, et on tekkinud vajadus, harutada lahti inimpsüühika keerdkäike, tunnen ennast suurepäraselt. Samas, kui see inimene, oli minu jaoks aastaid väga tähtis.

“Suhted, mis on oma elu ära elanud, saavad sel suvel oma loomuliku lõpu.”

Paistab, et keegi on selle aasta horoskoobiga täkkesse pannud. 😉

7 kommentaari “Õigus Oma arvamusele….

  1. Mina olen tähele pannud, et sageli tullakse näiliselt küll nõu küsima, ent tegelikult otsima kinnitust juba tehtud otsusele või arvamusele ning kui siis too kellelt küsitakse, neid ette otsustatud asju ei kinnita, vaid soovitab midagi sootuks muud, siis ei võeta seda vastu ja halvemal juhul suunatakse agressiivsus veel nõuandja vastu. Sellisel juhul aitab vahel kui otse küsida: kas sa tahad, et ma su juba tehtud otsused heaks kiidaks? Vähemalt toob see küsimus mõne inimese niiöelda reaalsusesse, et sealt saaks juba edasi minna.

    Häda on ehk ka selles, et suur osa inimesi ei tea, et on endamisi juba otsuse ära teinud ja petavad end tundega “ma kaalun veel”. Ka selles olukorras on nõu või abi anda hästi raske.

  2. Aidata tuleb siis, kui ABI KÜSITAKSE. Kui abi ei küsita, et topita oma nina kuhugi. Kui topitakse, siis tuleb võtta vastutus.
    Korratud teema …
    Loobumine on lihtne, tean seda. Kuidas sa aga iseendast loobud?

    • oli ka tekstis märge, küsiti OTSESÕNU ABI
      Kuidas sa aga iseendast loobud? Ja ka sellele vastasin juba tekstis. Muutumine EI ole kerge.

  3. Sellised inimesed jäävad oma sõpradest ilma, sest kaua sa jaksad taluda sellist negatiivsust ja õppimisvõimetust. Ja siis on üks enesehaletsuse teema taas juures, et mul pole sõpru, miks keegi mind ei taha…

    Aga MIKS see kõik nii on? Kas kõike seda saab ajada õnnetu lapsepõlve kaela? Või kas vastuse leidmine aitaks lahendust leida?

  4. Olen sama meelt kommenteerijaga, et abi antakse siis, kui seda küsitakse.
    Ei ole vaja surkida inimeste siseeludes ja seda veel läbi arvuti, ma näen siin vaid seda, et sellised inimesed tahavad võimu ja energiat, sest oma elu puudub.Kas mitte teistele sissesõitmine ei tähenda iseenda nõrkust ja silmaklappe enda elu suhtes.
    Kui öeldakse sulle, et ma tunnen, sul on halb aura , siis kas me teame milline see meie enda aura on ja kas see just nimelt see hea on.
    Tuleks elada oma elu , teised on vaid peegeldused teile.
    Kui me püüame olla teistest ülevamad ja targemad, kas siis see ei näita meis midagi?
    Sain siit ka õppetunni enda jaoks, senikaua, kui ma ennast ei väärtusta ja puudub enesekindlus, tekivad mu teele need, kes seda minus välja toovad.Tänud neile !
    Olen mõistma hakanud, et pole oluline, mis sinust mõeldakse, öeldakse, tuleb käia oma tõe järgi ja seda ka julgelt väljendada.
    Kerget ja rõõmuküllast voolu elumerel.

    • 😀 Mul on tõsiselt hea meel, et tajusid lõpuks, tuleb austada ja armastada ISEENNAST, loota ja oodata, et keegi teine seda meie eest teeb on vaid enesele valelootuste seadmine. Selle tulemusel aga, saame me ikka ja jälle haiget.

      LaVas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.