Vastutus


Et siis, mis on vastutus ja millega seda süüakse. 😛

Alustaks sellest, et me ei saa vastutust VÕTTA teiste eest. Ei teiste elu eest ega teiste tegude eest, kui õilis see mõte ka ei tunduks. Veelvähem saame seda nõuda teistelt või loota, et keegi võtaks vastutuse MEIE ENESE ELU  eest. Mida me siis teha saame? Tegelikkuses vaid näidata hoolivust ja juhtida tähelepanu, kuigi paljudele tundub ka see sekkumisena.

Ühel suurfirmal on lausa firmapoliitikana sees termin nagu “ohu juhtimine.” Lihtsas keeles tähendab see, et sa teed kõik enesest oleneva, et hoida ära halba ja õnnetusi.

Üliagarus pidi olema ogarus. Sellesama “ohu juhtimisega” on võimalus hoolivusest libiseda “teiste elu eest vastutuse võtmisse”, seda viimast aga ei saa, ei tohigi teha. Miks? Aga seetõttu, et kõigil Olemitel on õigus Vabale Valikule. Vaba valik teha omaenda otsuseid ja võtta nende otsuste tagajärgede eest vastutus.

Inimese Vaba Valik on ka põhjus, miks ma alati toonitan: “Ma võin ju nõu anda ja seletada, kuid lõpplik otsus tuleb teha inimesel enesel!” Kuid millegipärast unustatakse see osa vestlusest alati, ning kui inimesel ei õnnestu, ta ei taha, ta ei oska võtta oma tegude tagajärgede eest vastutust tuleb ja süüdistab ta seda, kes andis nõu.

Tooks veel eraldi välja vestluses jagatud maailmavaated ja otsese soovi  teise elu juhtida, ellu sekkuda. Oma blogis jagan ma OMA arusaamu asjadest ja elust enesest, just nii nagu mina seda näen, samas pole ma ka puhas püüdest mõista inimeste käitumist, ühes või teises situatsoonis, mida aegajalt võetakse ka kui sekkumist.

Kõige karmim versjoon teise ellu sekkumisest on vast see, kui juba täisealist järelkasvu ei lubata elada tema enese võimalustele ja nägemustele vastavalt. Näiteks, osta autot mis väidetavalt pole “lapsele” piisavalt prestiizne, kusjuures, valitud sõiduriist vastab just vajadustele ja rahakotile. Ei lubata +20 noort hakata käima temale südamelähedase inimesega, vaid põhjusel, et see inimene on “valest klassist.”  Eks neid näiteid leiab igaüks, kui mitte oma elust, siis oma lähedaste eludest, enda elu ju alguses raske kõrvalt vaadata. 😉

Siinkohal kordan oma eelmist postitust: “Emad ja ka isad, vanaemad ja vanaisad, lubage oma järelkasvul võtta vastutus oma elu eest, seda niipea, kui nad hakkavad vastu võtma otsuseid.” Alustuseks tähendab see muidugi nende jaoks OLEMAS OLLA, mitte aga “rahpakk hambu ja saa hakkama” mentaliteeti.

Selle viimase lausega meenus üks mu hiljutine vestlus just selsamal teemal “vastutus”. Minu väide oli – “noored kes oma sigaduste peale helistavad pappale või mammale, kes “kõrgel kohal” või selliste sõpradega, ei teagi mis on vastutus. Kuna nad ei tegele oma tegude tagajärgedega.” Millele sain kummastava, kuid tegelikult vägagi loogilise vastuse.

“Need noored võivad isegi vastutust teada, kuid arvavad, et nende järelt sigatsuste koristamine, teeb nad oma vanematele nähtavaks”. Ehk siis, kui minuga muidu ei tegeleta, siis sedasi vähemalt kaudselt ning teadvustatakse, et “MA OLEN OLEMAS!”

Omamoodi appikarje, või ka vanemate omaenese tegude eest, vastutuse võtmatuse tagajärg.

Kuid, eks õpi me kõik alles, kuidas võtta vastutust OMAENESE välja antud energiate (mõtted, soovid, sõnad, teod jne) eest 🙂

4 kommentaari “Vastutus

  1. Ega tegu olegi professori väitekirjaga, vaid tavalise inimese emotsioonidest kantud kirjutisega. Täis kõnekeelt ja zargood. 😉
    Aga selleks, et “raamiga seinale” panna saab igaüks need mõtted ju enesele sobivasse keelde panna 🙂

  2. Sa ei räägi vastutusest juu … ja mis mõttes mida süüakse… pealkiri on üks teema ja teemaarendus ja muu jutt on hoopis millestki muust …

    • Tekib küsimus – mis on vastutus siis sinu jaoks.
      Minu jaoks on vastutus ka väikestes asjades, mitte ainult kriminaalteo tagajärjel trahvi maksmine või vangis istumine. Kui asi läheb juba nii kaugele on asi juba lootusetult halvaks lastud ja VASTUTUST kui sellist ei ole inimene selgeks õppinudki.

      “… ja mis mõttes mida süüakse…” – see oli aga allegooria. Paljud ei tee vahet kas õpetatakse vastutust või elatakse teise elu. Me saame teha otsuseid ainult omaenda kogemuste taustalt. See aga ei tähenda, et meie tehtud otsus oleks kasulik sellele teisele inimesele. Tema peab ise tegema omad otsused just oma kogemuste ja uskumuste pealt. Ei saa elada teise elu ja väita, et sa tead mida on teisele vaja, sest me ei tea. Me võime arvata ja teada mida meie (oma kogemustega) teeksime tema olukorras, kuid me EI SAA JA EI TOHIGI teha otsuseid, mis on teise elu määravad.

      Vastutus kasvab vaid harjutades. Seega luba last varases eas oma tegude eest vastutust võtma. Iga väike otsus toob kaasa vastutuse. Igal tegevusel on tagajärg. Selle tagajärje omaks võtmine ja sellest aru saamine, et see on tõesti sinu enese otsuse tagajärg, see ongi VASTUTUS.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.