Oma saba hammustav sisalik

/ YksikHunt

Sattusin taas kord lugema ühte blogi, mida pole ligi pool aastat puutunud. Kurb tõsiasi aga selle juures oli, et selle omanik pole muutunud. Ikka on teised alati süüdi temaga juhtuvaga, kui alustuseks ergutab teemaga kaasa mõtlema, siis järgmisel hetkel tambib põlvini porri need kommentaatorid, kes üritavad näidata asja teisest vaatenurgast. Teine vaatenurk siis selline, mis ei mahu tema raamidesse. Uhh.

Järgmiseks suudab keegi sõnastada sellise mõtte kommentaariks, kui vastu tulev kommentaar nõretab üleolevast ülbusest – “mida teie asjast üldse teate” Aga need inimesed TEAVAD, nad on ise otse sellises elus kinni, mis blogiautorile kummastav tundub.

Järgmiseks läheb suurem osa lugejatest, kommentaariga ühele meelele ning hakkavad näitama autorile erinevaid võimalusi- kasutegur “0”  Kehtib vaid autori arusaam, mis sellest erineb on “haukumine” “vasaraga kärbeste püüdmine” “siltide riputamine” jne. jne.

Kurb.

Ja oli aeg kui pidasin seda inimest targaks ja heaks. Olenemata faktist, et tema isiklik elu ei ole kergete killast. Seda enam peaks ju inimeses olema arenenud MÕISTMINE?

Või eksin ma?

5 kommentaari “Oma saba hammustav sisalik”

  3. Mis siin ikka arutleda kes või kas.
    Mind ennast on juba esimesest lugemisest saadik suskinud lausejupp “oli aeg kui pidasin seda inimest targaks ja heaks”.
    Tarkus ja headus ei ole paraku paarisrakend. Kahjuks.
    Kavalus ja õelus paraku kipub olema kaelakuti.
    Hea, et lauses on sõna “pidasin”.
    Mingil hetkel paistab inimene läbi. Ja niimoodi paistab kohe, et kõik hingesopp- ja sapp on näha, väitku ta pärast mida iganes.

    Meeldib

    Vasta

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.