Tagurpidi käiku ei ole


Eile kutsuti mind ühele huvitavale loengule, väideti, et tegu just sama asjaga millest ka mina räägin. Noh eks siis sai mindud. Teema oli tõesti sama, isegi nii sama, et oleks tahtnud lektoriga vahetult suhelda. Kuid kogu ülejäänud saal oli nii “esimese klassi jütsilikult” kuulamas ja kirjutamas, tegin sealt kiiresti minekut. Hoopiski mitte seepärast, et igav oleks olnud. Jätsin küll korraldajale sõna, et minu jaoks käidud tee, kuid kuidagi jäi kripeldama see pilk, millega lektor, Ingvar Villido,  mind ukseni saatis: “Kas ma tõesti räägin nii igavat asja?” Ei olnud igav, lihtsalt austusest nende “koolijütsude” vastu ma lahkusin.

Miks siis pealkirjaks “tagurpidi käiku ei ole”? Tegelikult just seetõttu. Ma ei lähe kunagi tagasi sinna, mis on ennast juba ammendanud minu jaoks. Olgu need suhted, kohad või siis seekord vaimne tase. See oli just see osake teemast, mis oli suunatud neile, kes pole sellest maailmavaatest veel midagi kuulnud, kuid tunnevad vaistlikult, et midagi on ju ometi veel 😉

Tänaseks selle loengu tausta uurinud, oleks vägagi huvitav temaga omavahel või siis väikeses seltskonnas rääkida. Just sellest, kuidas on tema arusaam inimolemist ja tema eesmärkidest. Kas korraldab “kirikut” või laseb inimestel oma otsuste tagajärgedena, valguse ja teadmiste suunas, komistades minna.

Miks siis komistades? Vastan küsimusega. Kuipalju jääb meile meelde õppetükist, mille läbime “with flaying colors” või siis teisest, mille omandamisel saame ka elult “vastu näppe”?

Miks me kukume?

Selleks, et õppida uuesti käima.

Tegelt kummaline see “piitsa ja prääniku” elukorraldus, kuid ega ei hakka ju keegi otsima teistsugust maailmavaadet enne, kui tema oma töötab, kui õlitatult ja ta pole veel “haiget” saanud. Ei taha ju keegi õppida teiste vigadest, ikka on vaja enesel kõigepealt “ninali porri” kukkuda ning alles siis tekib vajadus, kui tekib, selg sirgu ajada ja tunnistada: “Mina olen oma enese elu looja!”

4 kommentaari “Tagurpidi käiku ei ole

    • Üle kordamine on midagi muud. Samamoodi võin vahest ühte ja sama raamatut korduvalt lugeda ja ikka leian midagi uut.
      See oli aga otsene kursus neile, kelle jaoks kõik see oli kui jalutuskäik tundmatuga. Minule oli aga teekaaslane ammu tuttav, ning sellest tingituna tahtsin vahele rääkida, kaasa rääkida ja vahest ka vastu vaielda 😀
      Nuh ja mis siis oleks saanud neist, kes tulid avastama seda, mis minule juba omane. 😉

  1. Natuke ka Roy Strideri loomingut võiks lugeda “Minu Mongoolia” ja “Punane ja must”. Maailmas ei ole midagi uut….

  2. Hallo kosmoses on väga hea saade sellesama lektoriga.
    On õpetajaid, kes suudavad kõiki tasandeid korraga õpetada. Ehk nad siis kasutavad sümbolkeelt, mida iga kuulaja tõlgib lahti vastavalt oma arengutasemele. Selleks on vaja väga head intuitsiooni ja võimet kuulata iseennast, ilma et tekiks vaidlemise vajadust. Justkui vastandid sulavad kokku ja osa mis jäi ütlemata valgub enda teadvusesse. Sellest raadiosaatest on kuulda, et kohati läheb jutt hulkkihiliseks. Uue ajastu õppimise puhul veel on võimalik et tänuühisväljale saab igaüks otsekontakti oma õpetajaga ja see ei pruugi üldse olla isik, kes loengut peab/õpetust jagab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.