Eile kutsuti mind ühele huvitavale loengule, väideti, et tegu just sama asjaga millest ka mina räägin. Noh eks siis sai mindud. Teema oli tõesti sama, isegi nii sama, et oleks tahtnud lektoriga vahetult suhelda. Kuid kogu ülejäänud saal oli nii “esimese klassi jütsilikult” kuulamas ja kirjutamas, tegin sealt kiiresti minekut. Hoopiski mitte seepärast, et igav oleks olnud. Jätsin küll korraldajale sõna, et minu jaoks käidud tee, kuid kuidagi jäi kripeldama see pilk, millega lektor, Ingvar Villido,  mind ukseni saatis: “Kas ma tõesti räägin nii igavat asja?” Ei olnud igav, lihtsalt austusest nende “koolijütsude” vastu ma lahkusin.

Miks siis pealkirjaks “tagurpidi käiku ei ole”? Tegelikult just seetõttu. Ma ei lähe kunagi tagasi sinna, mis on ennast juba ammendanud minu jaoks. Olgu need suhted, kohad või siis seekord vaimne tase. See oli just see osake teemast, mis oli suunatud neile, kes pole sellest maailmavaatest veel midagi kuulnud, kuid tunnevad vaistlikult, et midagi on ju ometi veel 😉

Tänaseks selle loengu tausta uurinud, oleks vägagi huvitav temaga omavahel või siis väikeses seltskonnas rääkida. Just sellest, kuidas on tema arusaam inimolemist ja tema eesmärkidest. Kas korraldab “kirikut” või laseb inimestel oma otsuste tagajärgedena, valguse ja teadmiste suunas, komistades minna.

Miks siis komistades? Vastan küsimusega. Kuipalju jääb meile meelde õppetükist, mille läbime “with flaying colors” või siis teisest, mille omandamisel saame ka elult “vastu näppe”?

Miks me kukume?

Selleks, et õppida uuesti käima.

Tegelt kummaline see “piitsa ja prääniku” elukorraldus, kuid ega ei hakka ju keegi otsima teistsugust maailmavaadet enne, kui tema oma töötab, kui õlitatult ja ta pole veel “haiget” saanud. Ei taha ju keegi õppida teiste vigadest, ikka on vaja enesel kõigepealt “ninali porri” kukkuda ning alles siis tekib vajadus, kui tekib, selg sirgu ajada ja tunnistada: “Mina olen oma enese elu looja!”