Selline kahtlus tekkis mul, kui lugesin oma järjekordset õppematerjali. Nimelt vanainimeste hoolduse põhimõtteid ja riiklikke nõudeid inimeste kohta, kes seda tööd võiksid teha. UHH.  Vaata kummalt poolt vaatad, aga vägisi tahaks Ramloffi kirjutises esile toodud üldinimlike väärtuste hulka lugeda ka riikliku vaate. Nimelt on eesti gerontoloogia seltsi tekstide hulgas, sellise ametinimetuse nagu, hingehoidja ametinõuded.

Hingehoidja peab olema kõrgema   (teoloogilise) haridusega  isik, kes
on  läbinud  hingehoiualase  eriväljaõppe  ja  sooritanud  erialase
superviseeritud praktika
Hingehoidjaks võib saada isik, kes vastab loetletud nõuetele, on
aktsepteeritud ravi- või hoolekandeasutuse poolt ja saanud soovituse
oma kirikult

Ja siis me imestame, miks on vanade seas nii levinud kristliku kiriku vaated. Riik on ise selle sedasi sättinud. Kui oled piisavalt vana ja ise enam hakkama ei saa, siis pole sul ka vaja ISE MÕELDA. Selleks on inimene kes mõtleb sinu eest ja topib oma paksu raamatu tekste sinu kolu sisse. Urrauhh.

Ok, inimesi on igasuguseid, ning siiski, tõele au andes on Eestis ka väga palju inimesi, kes leiavad lohutust sellest, kui saavad oma mured kellegi teise õlgadele panna. (Nõuka aja pärand) Kuid, kui vaadata seda ametinõuet, mis kinnitatud organisatsiooni ja isegi riigi tasandil, paistab mulle hoopis, et kogu seesinane abi saabub inimeseni vaid siis, kui ollakse nn ristiusku.

Ei taha siinkohal lahata minu jaoks ristiusu puudusi, tahan hoopis välja tuua hoopis teiste usundite, vist isegi mitte usundite vaid uskumuste ja tõekspidamiste, tugevaid pooli. Selle asemel, et palvetada väljaspool oleva väe poole ja oodata käsi pikal, on terve rida tõekspidamisi mis eeldab, et inimene ISE  on see, kes suudab oma elu muuta. Või, sa teed oma asja hästi ja kui seekord ei õnnestunud, oskad teine kord asja paremini teha. Või, sinu teod on sinu enese vastutusel samuti nagu ka tagajärjed, mis nende tegude järele tulevad. Kuid seejuures ei saa me, veel, mööda vaadata asjaolust, et vanadus mõjub inimestele siiski nõrgestavalt. olenemata tõekspidamistest vajavad kõik ühel ajahetkel välist, siis sotsaalabilist, toetust. Kasvõi seesama Hingehoidja “tüüp.” Kas poleks siis ausam ja õiglasem, et seesama inimene, kes teeb tööd, mis aitab inimesel üle saada oma enese sisemistest hirmudest (surma ,vananemise, üksijäämise ees), suudaks toetada ka teiste usundite järgijaid. Seda justnimelt inimliku halastuse ja tarkuse tasandilt…..

Alles see oli, kui ma rekkameeste ööbimiskoha teemadel kisa tõstsin, nüüd siis selline avaldus. 😛 Ehk olengi revolutsionäär. 😛

Tundub lihtsalt, et mulle jäävad valusalt silma just sellised ühiskondlikud kõverused, mis ei suhtu kõigisse siiski mitte õiglaselt. Isegi “Piiblis” leian ma vasturääkivusi ja seda mitte ainult erinevate testamentide vahel.