Kui paljud meist suudavad jagada positiivseid “mina” sõnumeid? Või vähe teisiti küsides – kuipaljud on tegelikult valmis ütlema “Mina” iseteadvalt, uhkelt ja valmis võtma vastutuse iseenese tehtud tegude eest? Küll ma nuputasin, miks tihtipeale inimesed lähevad kaitsepositsoonile kui ma oma kirjutistes räägin oma arusaamadest ja tunnetest. 😉 Ma teen seda ju tihti “mina” ja ka “meie” vormis. Kuid nagu tuleb välja ei suuda paljud inimesed, sellist asja nagu oma enese Mina väärtustada. Halvimal juhul on saanud “Mina” külge egoismi sildi. Kummaline, kuid seda kirjutades kargas mulle pähe selline lause: “Ego ergo est” Ma mõtlen seega, ma olen. Lisaks maailmavaateline lause – I am that I am. Ma olen, selline ma olen. Hindame ennast just sellisena nagu me oleme, kiites teisi nende endi omaduste eest.
Ego ergo est oli kasutusel esmakordselt üle 300 aasta tagasi. See oli ajal kui religioonist hakkas eralduma teadus. Kui nüüd rohkem tuhnida leiame ka väidetava esmakasutaja, selleks oli prantsuse filosoof René Descartes (31.03. 1596 – 11.02.1650), samuti tuntud kui Renatus Cartesius.
Niipalju ajaloost. Tagasi teema juurde.
Seega, hinnatakse siiski just ISE OLEMAS OLEMIST ja oma tegude eest vastutuse võtmist. Vaatamata et nõukogude “kahurilihatootmise masin” üritas luua mõtlemisvõimetuid roboteid, täitma “suure juhi ja isa” käske.
Praegu vaatan tagasi oma lapsepõlvele, võib öelda, et see oli idüll, millest ei puudunud kahjuks ka sõjajärgsete vanemate kasvatus. Kuid. Oleks võinud minna ju ju hoopis “halvemini.” Jutumärkides seepärast, et tegelikult paremini või halvemini on meie subjektiivne hinnang olukorrale, kui aga tahame edasi anda justnimelt seda, mida näeme ei võta me hoiakuid ega anna hinnanguid. Aga kuidas siis?
Viimastel aastatel on eestis ja mujalgi maailmas tõstnud tuure Gordoni metoodika, esimese “maitse” saab sellest raamatust. Paljud vanemate tehtud vead, meie kasvatamisel, leiavad lahendi raamatu tarkuste järgi ja paljudele vigadele olen juba suutnud alateadlikult oma lapse kasvatamise juures lahendi leida. 😀 Käitumised, mis mõjuvad nii tööalaselt, kui kaaslasega suheldes. 😉 Öelge selgelt välja, mida te oma sisimas tunnete.
Siia lõppu üks positiivse sõnumiga “Mina” lause.
Ma olen sügavalt õnnelik, et Te mind ikka lugemas käite. Aitähh. 😀
YksikHunt mõtiskleb elust ja maailmast 
René postuleeris, et Cogito ergo sum aga mitte Ego ergo sum.
Vahe on päris suur.
Cogito – mõtlen, tajun
Ego – Mina olen
Selles mõttes võiks sedastada, et Ego egitare est või Ego elitare est, sest Ego soovib olla Üks ja Ainus (ja et ei oleks teisi Egosid tema kõrval)
Enamik indiviide sõltuvad üsna täielikult oma Egost.
Ja see on nende Tao.
Mis aga puutub entiteeti, kes ebamaiselt hõõguvast põõsast postuleeris, et ” Ehyeh asher ehyeh” ehk Olen See mis Ma Olen, siis Kreeka keeles kõlab see hoopis “Ego eimi ho on”, mis meie keeles tähendab, et “Olen Olend” ehk entiteet, mis omakorda ütleb kõik ja mittemidagi.
Ja nagu ajalugu näitab, siis lahke ja heatahtlik ei ole see olend mitte olnud.
Selle postituse kommentaariks sobiks ehk järgnev suunis, mida isegi endasse (Ego) integreerin.
“…Ära tee oletusi.
Leia julgus küsimusi esitada ja väljendada oma tõelisi soove. Vältimaks arusaamatusi, kurbust, draamat, suhtle teistega nii selgelt, kui saad. Juba pelgalt seda järgides saad oma elu täielikult muuta!…”
Lõpetan kreekakeelse tervitusega.
Haire!
MeeldibMeeldib
🙂 Aitähh täpsustamast, tegelt jäi see mulle eneselegi silma korraks, kuid selliselt lehelt nagu New Paradigm, leidsin sellise lõigu: “It was René Descartes (March 31, 1596 – February 11, 1650), also known as Renatus Cartesius who said, “Ego ergo est” which means I think therefore I am. This philosophy pronounced over 300 years ago began the basic separation of science from religion. This philosophy was also called the philosophy of cartesian dualism in which matter was separated from mind and God became the clockworker or clockmaker separate from the machine. In other words God became Deus ex machina.”
Tunnistan, et jäin uskuma, mis väideti pealis kirjas, et tegu on siiski ülemaalise ajakirjaga, mis kajastab humanismi, meditsiini ja vaimse arengu teemasid.
MeeldibMeeldib
Oma nahk on ikka kõige lähem. sinna juurde veel eestlase igiomane komme rääkida lugusid, et kui sina püüdsid nii suure kala vot siis mina püüdsin ikka ükskord niiiii suure kala. Pane kalapüügi asemel ükskõik mis teine situatsioon ja kõik kordub. Me ei suuda teise juttu kannatalikult isegi lõpuni kuulata, kui on vaja juba oma lugu rääkima hakata.
Ja mina.. mina pole üldse puhas sellest patust.
Mul siin tööl üks tark mees ütleb, et inimesed ise kleebivad omale silte külge. Võtavad hinge asju mida ei peaks ja võtavad isiklikult asju mis on lihtsalt tööalane jutt. Sellelt targalt mehelt on palju õppida.. Kui ma ainult oskaks ja julgeks küsima minna.
MeeldibMeeldib