Nuhkisin jälle mööda veebi otsides vastuseid koolitööde tegemiseks. Kuidagi minust sõltumatult hakkasin mõtisklema sellel teemal. Mis siis on eneseaustus?

Millegipärast on veel väga vähe selle alast teksti, ikka on küsimuse all enesehinnang ja ego ja kuidas see “mina” meie ühiskonda kohaldub. Miks pole ometi võetud laiemalt vaatluse alla inimese vaimse tervise alustala – eneseaustust.

Raputan nüüd puud, millest paljud kikivarvul mööda hiilivad. Me oleme oma loomult orjad. Kes on aga sellest juhuse, päranduse või välismaa sidemete läbi välja roninud on muutunud teise äärmuse esindajateks – orjapidajateks.

Orjapidaja ainsaks staatuse näitajaks on orjade arv ja rikkus, mida need õnnetud hinged tema jaoks kokku tassivad. Orjal aga ei ole midagi. Ma ei räägi siinkohal mitte isegi materiaalsest rikkusest, orjal pole ka eneseaustust. Ori elab ja hingab, et teenida. Mitte segi ajada altruismiga ega ka egotsentrilise altruismiga, millest esimene on heategevuses ülimalt oodatud käitumine teine aga kaasteelistele koormaks. Samuti pole eneseaustusel ja nartsissismil mitte midagi ühist. Meie orjameel on meid sundinud roomama ja teistele heameelt valmistama misiganes hinnaga, tihti iseenese eitamiseni välja. Kas on selle käitumise lisapõhjuseks ehk kristliku kiriku “koolitus”, et me saame teisi teenides peale surma taevariiki või, et meilt oodatakse mingit poosi. Seega jällegi teiste ootused, millel pole meie enese olemise ja arvamistega mitte midagi ühist.

Kuhu ma tahan selle jutuga välja jõuda on, et meie eneseteadvus on puudulik. Igaüks meist võiks korraks aja maha võtta ja mõelda, kas tema õigused ja vabadused olemina on tema käsutada või on ta need “maha müünud” selleks, et olla teistele meelejärgi.

Siinkohal kuulen juba vastuväiteid 😉 Kas siis tankina läbi elu sõita ja mitte millestki hoolida on parem? 😛

Kuula nüüd hoolega. Ei olnud juttu egotsentrismist. Jutt oli eneseaustusest. Minu jaoks tähendab eneseaustus aga seda, et ma aksepteerin ennast sellena kes ma olen, koos oma puuduste ja tugevustega. See aga tähendab, et minu jaoks on ka kaasinimestel täpselt samad õigused ja kohustused. Hinnata ennast just sellisena kes nad on, seejuures ei tohi unustada, et need õigused ja kohustused ei tohi kahjustada teisi.

Panen siia ühe lõigu diplomitööst, mis peenemate sõnadega ja piibli tsitaatidega annab edasi samad mõtted.Tegu on Janeli Lõovälja diplomitöö “Suhtlemine ja enesehinnang” sissejuhatusega.

Piibel ütleb, et surm ja elu on keele võimuses ja kes seda armastab, saab süüa sellevilja (Õp 18:21). Nii see tegelikult ka on. Valed sõnad valel ajal ja vales kohas võivad röövida inimeselt tahtmise elada.

Õigesti valitud ja sõbralikud sõnad sobival ajal võivad aga palju head teha ja inimese elule ka jälle mõtte ning väärtuse anda. Kuigi kahjuks on negatiivsetel sõnadel tugevam mõju kui positiivsetel. Kuuldatavasti on ühe negatiivse sõna mõju tühistamiseks on vaja ütelda või kuulda  20 korda sellele vastavat positiivset sõna. Näiteks kui keegi ütleb teile, et ta teid vihkab, peab ta oma sõnade mõju tühistamiseks ütlema teile 20 korda, et ta teid armastab.

Kuningas Saalomon kirjutab, et otsegu kuldrõngas sea kärsas on ilus naine, kelpuudub peenetundelisus (Õp 11:22). Seega tuleb õppida nii oma kaasinimestega kui ka iseendaga taktitundelisemalt ja sõbralikumalt läbi saama ning suhtlema. Piibel ütleb ka, et mõni paiskab sõnu otsegu mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks (Õp 12:18) ja et silmade särast rõõmustub süda, hea sõnum karastab luid-konte (Õp 15:30). Millal inimese silmad säravad? Siis, kui ta naeratab. Pole vaja eestlastele nii kohaselt kitsid olla oma naeratuste, komplimentide ja kiitusega. Julgus naeratada  ja teistele häid sõnu ütelda on parem kui liigne  tagasihoidlikkus.

Me oleme ettevaatlikud ja kardame haiget saada. Selleks, et võita paneme teised kaotama. Iseasi kas see võimumäng meie enesetunnetusele head teeb. Julgen öelda, et ei tee. Mistahes olukorras kui hakkame üksnes võidu pärast “kangekaelset” mängima kahjustame eelkõige iseennast.

Kuid kuidas siis käituda kui satud vastamisi just võimumängude harrastajaga, kellele on eluliselt tähtis haavata, halvasti öelda või veelhullem füüsilise vägivallaga võimutseda? Ühest vastust kõigile anda ei saagi. Seepärast räägingi, et me peame õppima armastama ennast sellisena nagu me oleme, kui me aga ise tajume, et meis on puudusi õpime me nende puudustega koos eksisteerima ja seejärel suudame ka neid muuta. On öeldud, et tormis peab vastu nõtke paju, kuid murdub ka kõige kuninglikum kask. Sellega tahan öelda, et iga olukord on unikaalne. Igale teole järgneb reaktsioon, seega on targa ja ennast tundva inimese võimuses olla paju või kuninglik kask.