Ümmargune


Eluring on taas kord ringi peale saanud. Neljandat korda. Korraga tunnen ennast lootusetult vanana. Jama ju tegelikult. Elu läheb edasi ja tõelised tegemised on just küpsemas eas, kuid kuidagi kurb on. Miks?

Kas ehk sellest, et nüüd enam kohe kuidagi ei saa öelda enese kohta noor 😛 vaid, et juba keskiga.

Mida ma siis oma nooruses olen suutnud korda saata? Ei midagi globaalset. Ikka tasa ja targu. Ikka katse-eksitus meetodil, vahest ka enesehävituslikult, Õppetükke läbides.

Õppetükid inimsuhetest ja maailmavaadetest, Kohustustest ja Enesehinnangust. Haiget olen enesele suutnud teha korduvalt. Enamus hoope on saadud aga naiivsusest. Me eeldame teistest, et nood teavad mis toimub meie hinges. Naljakoht. Paljud meist tegelikult teavad, mis toimub nende eneste hinges? Tunded, Emotsioonid, Tajud ja ergud, kirju on see maailm meie sees.

Korduvalt on mulle öeldud- “käitu nii ja Ta tuleb sinu juurde”. Noore ja rohelisena olen püüdnud ka soovituste järgi käituda, kuid…. Kas on paarisuhe kõrvaltvaatajale nähtav nii nagu ta seda tõeliselt on? Kas pole see siiski enesevägistamine kui püütakse kellegi teise nägemuse järgi elada oma enese elu?

See aeg on läbi, kui pulmad ja paari omavaheline suguelu oli kogukonnale oluline sündmus. Tänapäeval on tähtis inimese vaimne tervis. See kuidas ta paigutub koos oma maailmavaatega ühiskonda ja kuidas ühiskond selle vastu võtab.

Iive? Kuid miks on vaja paljuneda, kui need paljunemise produktid ei taju maailma hoopiski või ei suuda “tootjad” (lapse tegijad) oma toodangule täisväärtuslikku tarvet kindlustada. Just plaanimajanduse plaanide täitmisena tajun ma viimase aja iibe propageerimist. Miks taguda enesele vastu rindu ja röökida, et ma olen ema mul on lapsi vot nii palju te PEATE SEDA TUNNUSTAMA. See viimane ei käi muidugi kõigi vanemate kohta. On vanemaid, kes vaatamata materiaalsetele raskustele suudavad kindlustada lapsele vaimselt turvalise elukeskkonna. Laps tunneb, et on armastatud ja temaga arvestatakse, tema arvamusi peetakse silmas.

 

🙂 Hunt teeb kokkuvõtteid asjadest, mis ikka veel, on kui sool avatud haavale. Ma ei teagi, millal või miks tajusin ma ennast vihastamas mammide peale kes käivad ja küsivad lasteaia ealistelt lastelt “nuh pisike kas sul pruuti/peigmeest juba ka on. Ega sa pead varakult valmis vaatama, et omale hea kaasa saada”. ÖÖÖK

Mäletan, et oma lapsepõlves andsin enesele vande, et kui asjad sedasi käivad siis hoidku need mammid kõik mehed enesele, mina saan ka niisama hakkama. 😉

Kuid oli aeg kui olin selle vande unustanud ja püüdsin olla nagu kohane ilusale noorele naisele, püüdsin iga võimalusega enesele ka kaasat leida 😛 Enese vastu ei saa. Iga suhe oli kui vägistamine enese kallal. Mida aeg edasi seda madalamaks muutus ka minu enesehinnang. Uputasin ennast töösse. Lahustasin oma tunded väsimusse.  Kuid millekski on kõik hea.

Mis sellest head tuli? Kindlasti mu tütar. Vaatamata sellele, et vaimselt ebastabiilne ema pole kasvavale lapsele sugugi kerge, kuid kuidagi me hakkama saime ja tänaseks päevaks on meie suhe sügavam, kui ta oleks pidanud olema kunagi enne.

Võti oli peidus minu enesehinnangus. Selle leidmiseks oli tarvis lõplikult murduda ja enesele hakata otsa vaatama. Just seda enesele ausat otsavaatamist pean enese suurimaks võiduks. Kuid see ei tulnud kergelt. Ei. Sugugi mitte kergelt nagu lubavad paljud eneseabi raamatud. Kui see aga ükskord saavutatud, nägin eneses palju sellist, mida ma ei kannataks välja mitte kellegi teise iseloomus 😉 Ka nendest olen siin palju rääkinud. Olles siis juba võimeline armastama iseennast tuli minu ellu ka armastus inimese näol kellele ma võlgnen oma elu. Minu Sõber A. Ta oli olemas, nii lihtne see ongi. OLEMAS OLLA kui sind vajatakse. Ma ei tee kaugeleulatuvaid plaane, kuid temaga ma suudaksin koos elada. Ma arvan ;). Siinjuures, keelan aga igasugustel “heategijatel” ette võtta midagi, mis seda kõike kiirendaks. Kui on ette määratud, et hakkame koos eluteel minema, siis see juhtub ja seda meie otsuste tulemusena, mitte kellegi “tegemistele”. Siin on põhjus selles, miks ma armuloitsudega ei tegele, kuigi oskan, et mitte ükski afrodisiak ehk armujook ei suuda vastu seista tõelisele armastusele. Milleks siis halvata teist ja teha haiget enesele? Parem olla kindel ja armastada tõeliselt, kui kahelda ja kahtlustada.  🙂

Vat sellised mõtted uue kümnendi alguses.

 

11 kommentaari “Ümmargune

  1. Teekond sinna imelise ja õige juurde võibki ju kaua aega võtta. Kogemusi talletades, nende najal kasvades jõuame ju kõik oma õnneliku lõpuni, kuigi mis seal salata teekond sinna võib olla üsna kivine ja käänuline ja alati on ju veel midagi mida tahta ja millest unistada. Ei tohi ainult oma minevikku liiga kõvasti kinni klammerduda. Mina olen ka elult suure õppetunni saanud. Pikka aega paarissuhtes koos elatud ja lõpuks üksi jäädes, ei oskagi ju enam ise edasi minna. Liiga kõvasti teise külge klammerdudes, ei saagi oma eluga hakkama. Palju on ju elus veel tegemata jäänud, sest polegi julgenud proovida.”Kogemus” ongi ju selle nimi, mille me paneme oma vigadele. Maailma lõpus on aga kohvik, kus me kunagi kõik kokku saame.

    Ilusat sünnipäeva.

  2. Õnnitlused sünnipäevaks. Olgu number milline tahes, sünnipäev on päev enda jaoks. Päev mil ise oled kõige tähtsam. Üks päev aastas peaks selline vähemalt olema. Parem muidugi kui neid rohkem oleks. Suisa kolmsada kuuskümmend viis võiks olla. Kes on ise enda jaoks tähtis, sellele on tähtis ka kõik teised.

    Sinu sünnipäeva mõtisklust lugedes ronis pähe mõte et elu ei tohiks olla jada võitlusi. Ja muidugi on meil pidevalt rida vastandsuunalisis jõude mis meid justkui eri suundades tõmbaks. Kui suuna valik ei tohiks olla võitlus. Keskmine tee viib kõige kaugemale. Paljud on selle peale tulnud.
    Miks see mõte pähe ronis. Ei tea.

  3. tahtsin eriti kõvasti aplodeerida viimase lõigu viimastele lausetele. ei saa salata, et on vahel olnud küll kiusatust armuloitse kasutada, aga alati olen jõudnud täpselt samale järeldusele – ei saa.
    sest kas ma suudaksin olla õnnelik, kui ma teaksin (aastaid!), et keegi on minuga seepärast, et teda pandi seda tegema, mitte ei tulnud oma läbimõeldud otsusega ning täiesti vabal tahtel…
    ja seda olen öelnud ka neile, kes neid kasutada soovivad.
    (kusjuures huvitaval kombel mõnedki leiavad, et on õnnelikud ka nii – aga inimesi teevadki õnnelikuks erinevad asjad)

    aga sooviks veelkord siingi kõike head sulle. tarkust, jõudu ja armastust.
    ning vanana pole end vaja tunda, sest üle poole on ju veel ees 🙂

  4. …palju õnne ka minu poolt. Juhuslikul jalutuskäigul interneeduses sattusin siia. Tahan lohutuseks öelda, et jõudes uue kümnendi keskpaika ei ole enam nii kurb 🙂 Tean omast kogemusest. A meeldiv oli lugeda, väga armas ja tervitan…

  5. Tänud kullakallid 😀
    Eks usun isegi, et see kurbus vaid hetkeline nähtus. 😉
    Inimene just selline kui ta ennast sisemiselt tunneb.
    Lohutuseks on veel seegi teadmine, et meie peres see vanuse asi ikka korra läbi käib. Lootsin, et pääsen kuid võta näpust. 😛

    Minu isa, tol ajal noor ja tugev mees, vajus oma 25 aastase sünnipäeva puhul hoopis masendusse. Ah et miks? Tema meelest oli ületamatu probleem – 25 on ju VEERAND SADA 😀 no mis teed, surma hakkas kartma 😛 Eks minagi kergelt vist sinna kanti, kuigi mõtted mitte nii hullud pole 😉

    KAUNIST KEVADET TEILEGI 😉

  6. Oi Hundike, palju õnne!!!

    Saadan Sulle tervituseks pisikese viite – “Naised, kes jooksevad huntidega”. Ehk oled juba lugenud? Võrratu lugemine ja puha Sinust enesest 😉

    Igal juhul on Su tee imeilus ja Sina oled imeilus, kordumatu ja võrratu. Must pilveke sajab end tühjaks ja siis on maa joodetud, taevas jälle kaunilt sinine ja päike meelt rõõmustamas 🙂 Kõik on hästi!! Kallistused!!! Soojad!!! Moosiga!!! :))))

    • 😀 Tänud viitamast.
      Raamatu tutvustus avaldab muljet ja kui eriala kirjanduse vahele omale hingelähedasi asju lugema saan, siis saab see raamat mu nimekirja ilmestama kindlasti. 😀

  7. Tean, et vana ja keegi seda ei loe enam aga ütlen ikkagi.
    Visati õhku ütelus armuloitsust, et teades, et keegi on sinuga käsupärast.

    Mis on aga siis kui TEAD, et keegi on visanud õhku loitsu, et inimene kes armastab sind ja
    inimene keda armastad sina on saanud peale loitsu sinust eemale hoidmiseks?!

    See pole täppisteadus, puuduvad salvestused nii helis kui pildis. Ei saa näidata kellegile tõestust, et näe – ta ju tegi seda, ütles need sõna ja mitte üks kord. Millised valikud jäävad? Vastuloits?

    • Lihtsaim asi oleks küsimus 🙂
      Mida saad sa selle teadmisega peale hakata?
      Mida saad sa teha, et “ründajad” oma jõu kaotaks?
      Mis on selleks vaja, et Armastus võidaks ja oma valitsuskohale astuks?
      Kuidas saab veel paremaks minna?

      Vastuloits on rünnak aga juba teise energiaruumi. Kellel on aga käes vägi loitse teha teab, et loits mis peletab võõrad omast ruumist ja loits mis halvab teise tahte on täiesti erinevad teemad. Mida siis soovitada, kui TEAD, et teine on loitsu all. Peegel. Kõige ohutum on panna selle inimes, kes loitsu lendu lasi ja selle inimese, kellele pandud, vahele energeetiline peegel. (peegeldava poolega sajataja poole)
      Teiseks ei tohiks eneses kindlasti kanda kadedust ega ka vihkamist. Sellega tõukad eemale selle armastuse mida tead sinu suhtes tuntavat. Hoia hinges armastust ja neid hetki kui olid õnnelik ja neid hetki tuleb su juurde veel.

      Kui toidad oma hinges “valget hunti” kasvab see suuremaks kui kellegi teise “must hunt” kelle jõuga on loits teid takistama saadetud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.