Sarnaste sõnadega algas kunagi Singer-Vingeri laul. Ei midagi erilist.

Kas on süüdi kevad, pidev töörügamine või koolitööde vahel pendeldamine aga loovuse kohale võiks kirjutada suure ja ümmargise nulli.

Kõike on korraga saanud liiga palju, nii palju, et ei taha enam midagi teha. Raamatuvirn kapinurgal vaid kasvab. Oleks ju ometi tore kui sellest ka osa saaks uue sessi algusel ka ära viia. Kui hästi läheb ehk saabki. Igavene optimist.

Ei tule siit täna sügavmõttelist arutelu elumõtte üle, ei tule ka oma elutee kirjeldust, lihtsalt ei midagi erilist. Aga näe Sinutorust leidsin loo üles, vähemalt niigipalju erilist.