Luigelaul


Kohtumisi ei unustata, nad ei tule küll kohe meelde, kuid nad on olemas meie mälus.

Palju me tegelikult teame inimestest kellega me koos töötame,  igapäevaselt kohtume – tegelikult ju vaid murdosa. Ega ei peagi teadma iga tuttava elulugu, ei suuda me vahest isegi seda meenutada millal või kus oleme kohtunud.

Mis pani mind täna kirjutama seda kummalise pealkirjaga postitust? Kurbus, süütunne, mälestused ja samas ka rõõm mida see inimene minu ellu tõi – olles tegelikult võõras.

Ma räägin noorest mehest kelle elutee lõppes harjumatult vara. “Naabripoisist” kelle ilmudes isegi kõige vastikum päev sai valgust juurde. Noorest mehest, kes lahkus täpselt üks kuu ja üks päev enne oma 35. sünnipäeva.

Oli aprilli keskpaik kui töökaaslane mulle hommikul helistas ja teatas kurva uudise, mille ma esimese hooga lolliks ja õelaks naljaks tituleerisin, kuid mis osutus siiski tõeks. Ergi oli läinud. Keeldusime seda kaua uskumast. Mõte ju teab, et see klient enam kunagi tagasi ei tule, kuid ikka tabad ennast tema töökoja poole kiikamas ja ootamas, et millal ta tuleb. Ostma oma igapäevast õllepudelit või kommi. Lõuna aegu hotdogi või burgerit. Tihti esmatasin ennast reaalsusesse märgates kauguses mõnd inimest kelle kõnnak, riietus või kehakuju oli äravahetamiseni Ergi oma. 😦

Kummaline kuidas üks inimene – tegelikult ju võõras – jätab meie ellu tühiku.

Valusamaks teeb selle asja aga see, et nädal enne tuli meil jutuks puhkamise ja töötamise suhe. Selleks ajaks oli tal tiksunud juba viis aastat reaalselt puhkust välja võtmata. Minu üllatuse peale naeris vaid, et ohh küll ma hauas puhkan. Uus puhkus terendas juba silmapiiril. See oleks pidanud olema juuli kuus – käesoleval kuul siis……

“Pole hullu, küll ma puhata saan” olid tema viimased sõnad minule, kui ma juba kurjaks saanuna ütlesin: “Kuule mees, kui sa samamoodi jätkad viiakse sind sealt (töökojast) jalad ees välja!”

Üks nädal ja minu sõnad said teoks. 😦

Ma tean, et ei peaks ennast süüdlasena tundma, kuid tunnen ikkagi. Tean, et kõik mis meiega toimub on meie enese otsuste tagajärjed – kuid kummaline tühjus on hinges.

Miks see täna rohkem tunda annab on tõsiasi, et kolm kuud hiljem sai ta lõpuks maetud ja täna sain ma sellest teada. Ei hakka seda saagat siinkohal valgustama – pole minu õigus arvustada. Tahan hoopis panna kõigile südamele.

Hinnake igat hetke mida saate jagada oma lähedaste ja sõpradega. Ühel hetkel võib olla nende eluülesanded täidetud ja aeg edasi siirdumiseks. Edasi on juba meile – mahajäänutele – elu õppetund, lasta temal edasi minna ja saada toime leinaga.

Ma ei saa öelda “saa sellest üle!” sellega tuleb eneses tööd teha. Käia mõttes läbi kõik kohtumised, koos naerdud naerud, koos nutetud nutud ja koos kakeldud riiud. Kõigel on kõigega seos. Nii on ka esmapilgul valusatel mälestustel meile palju õpetada.

Aitähh, et olemas olid ja jagasid meiega oma päikest. Head teed.

14.05.1976 – 13.04.2011. Ergi K.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.