Elu/Surm/Elu ehk Armastuse müsteerium


Kui saaksime Kontnaise lugu tõlgendada üksikisiku hingeliigutuste seisukohalt, ka siis oleks see lugu väärtuslik, kuna seal võib täheldada seitset ülesannet, mis lõppkokkuvõttes õpetavad üht hinge tundma teise vastu sügavat ja südamlikku armastust. Kõigepealt kuulub siia teise isiku näol vaimse varanduse avastamine – isegi sel juhul, kui leiu väärtusest otsekohe aru ei saada. Armusuhete edasi arenedes saabub kalapüügi ja peitu pugemise järk, mis on mõlemale poolele lootuste ja hirmude aeg. Seejärel tuleb sasipuntra lahtiharutamine ja vahekorra nende tahkude mõistmine, mis lähtuvad Surma kahe Elu vahele suruvast ringtantsust. Ja seejärel lõdvestuvad pinged usalduseks, omandatakse võime puhata teise inimese heatahtlikul juuresolekul. Ja siis saabub aeg, kus jagatakse teineteisele nii tulevikuunistusi kui kurbi minevikumeenutusi. Nõnda hakataksegi armuravimiga iidvanu hingehaavu ravima (Naised, kes jooksevad huntidega. C P Estès, 2010).

Eskimo muinasjutt Kontnaisest ehk Surmavardjast räägib loo kalurist, kes tõmbab õngega välja merepõhja hukutatud neidise, kes siis pärast kaluri südametrummi helidel loitsu lauldes enesele taas naisekeha voolis ja mehe õnnelikuks tegi. Ilus, luuleline kuid samas ka õudu tekitav lugu. Kuid ilma õudu emmates ei ole võimalik saavutada tõelist õndsust.

Et nüüd seesama lõik nn maakeeli lahti seletada, siis kõlaks see umbes selliselt. Mees otsib suutäit (armastust, üheöösuhet või seiklust) saab omale “konksu” otsa nooriku, kelle “suurus” või ka tunnete intensiivsus teda hirmutab. Ta põgeneb, kuid noorik ei jää maha, sest on mehega seotud sellisel, moel millest ise lahti ei rabele. Mees väsib põgenemast ja võtab naise oma lähedusse. (No ok, sa oled mul siin olemas ja hetkel ei jaksa ma uut otsida) Ta harjub ja hoolitseb selle esmapilgul õudu tekitava olemiga, näeb ka õngenööri puseriti luukere ümber ja harutab selle lahti (annab vabaduse). Naine kustutab oma janu (tunnete vee või tähelepanu toiduga) ning hakkab mehe tunnetekeeltel mängima.

Mehe kõrval lamades surus ta oma kontsõrmed selle rinnakorvi ja kiskus sealt välja südame, selle võimsa trummi. Naine tõusis istuli ja hakkas trummi mõlema otsa peale trummeldama: pumm-pummadi-pumm!… pumm-pummadi-pumm!

Nõnda trummi tagudes päästis ta valla laulu: “Liha luule! Liha luule! Liha, liha luule, luule!” ja mida kauem ta laulis, seda enam sugenes ta luudele liha. Siis laulis ta ihukarvadki kasvama ja terased silmad pähe ja head pehmed käed keha külge. Ta laulis niiske prao oma jalgade vaheleja nii suured rinnad endale ette, et need teda sooja vaibana kataksid. Ta laulis endale kõik need asjad, mida naisel vaja läheb.

Ja kui see kõik oli tehtud, laulis ta mehel rõivad seljast ja ronis tema juurde sängi ja surus oma ihu vastu ta ihu. Ta pani mehe rinda selle suure trummi ehk südame tagasi. Ja siis nad ärkasid päriselt ja põimusid teineteisega ühte. Ja nende öö sõlmis nad nüüd teisel viisil – heal ja kauakestval viisil – üheks.

Meie tänapäev on pannud Kontnaise põlu alla, kuid ilma Surma tundmata ei ole Elu. Kui paljud meist on tegelikult võtnud vaevaks ära tunda omaenese Kontnaine enese seest, et siis näha ja ära tunda oma partneri Surm, et seda hellitada nagu last ning anda võimalus kasvada uuesti Eluks? Kui tihti me vaevume oma partnerit nägemast osana enesest? Võimaldadest temale samu vabadusi, mida tahame enesele?

Armastus ja suhe ei ole pelgalt teisele pimesi kaasa noogutamine ja teise iga soovi peale enda tühistamine. Armastus on aktsepteerimine ja tunnustamine, nii enese kui oma partneri suhtes. Ja kui on partner kellega me sugugi koos olla ei suuda, siis oleks minu küsimus – Mida sa temaga siis koos üldse teed?

Lapsed. “Me elame laste pärast koos!” Tuues ohvriks oma enese olemi ja ka tõelise armastuse, mis on hilinemisega lõpuks te ellu tulnud. Kindlasti on ka inimesi, kes vajavadki sellist suhet, sest nad on just sellise kogemuse järgi siia maailma kehastunud. Kuid – jahm, kõik on kinni iga erineva juhtumi puhul just nende olukordade osapoolte otsustes.

Millised on võimalused, et vähemalt üks inimene seda lugedes leiab oma isikliku kontnaise ja läbi selle ka oma partneri?

Pilt

Üks kommentaar “Elu/Surm/Elu ehk Armastuse müsteerium

  1. kena pilt, äkki tõepoolest spinnerid polnud niivõrd väljamõeldis. Kui nüüd võtta arvesse, et täpselt see sama me eludega toimubki, kui me unustame endid ära.
    Kineetilisus on tore, kuid horisontaalselt suudame seda kõik saavutada.
    Liikuda vertikaalselt oleks suurem samm meie endi elus, sest see annaks võimaluse konstantsest olekust ja olekukesest liikuda kaugemale. Eesmärk on ju täita oma olemust, mitte seda konstanteerida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.