Inimese elu on täis keerdkäike ja soovi kuhugi kuuluda. See viimane, soov kuuluda, on nii tugev, et me oleme valmis endast “juppe ja tükke välja lõikama”, et vaid saada tunnustatud. Olgu see siis perekond, sõbrad, tuttavad või lihtsalt sarnaste huvidega inimesed, kelle hulka me kuuluda soovime. Seejuures ennast eirates ja oma olemust hävitades.

Minu uus erialane töö, mida olen pidanud juba peaaegu üheksa kuud, seisneb selles, et tegelen inimestega kelle eluteele kuuluvad teod, millest kõva häälega ei räägita. Mis selle juures kõige kummalisem, kõigest sellest koorub välja tohutu vajadus eduelamuse järgi. See vajadus on nii suur, et ei vaevuta mõtlema, kas kiitus tuleb elu jaatava ja austava teo eest või on oluline see, kui palju sa suudad kasulik olla nn peremehele. Vähe on selliseid tegelasi, kes on teinud oma teo ainuüksi soovist kellelegi sihilikult kurja teha. Ikka koorub meie vestlustest välja vajadus tunnustuse järgi.

Mis pani mind täna kirjutama? Kui ma seda tegelikult isegi suudaks öelda. Kusagil kuklas on hakanud tinistama väike maailmaparandaja 😛
Mis on selleks vaja, et saaks ületatud kriitiline piir ja inimesed näeksid oma elus head. Et osataks seda head tunnustada, olgu see siis lihtsalt kellegi kiitmine või tänulikkus, selle eest, et sinu elus on teine inimene või koht või kodu. Et oskaksime näha oma lähedastes selliseid asju mis on kiitmise väärilised. Kasvõi üks pisike hea tegu (olgu siis ka kõik ülejäänud alla igasugust arvestust).

Kui keegi nüüd arvab, et ma olen muutunud kergeusklikuks ja tahan kergemaid karistusi siis eksite. Kui on tegu karistust väärt siis olgu ta just selline nagu ta on. Mis mulle tegelikult hinge torgib, on tohutu võimalus, et meie tänapäeva seadused ja kasvatusmeetodid võimaldavad meie lastest kasvada just samasugused tegelased kellega minul tuleb oma tööpäevadel suhelda.

Kui palju me seletame oma lastele asjade olemust, kui tihti võtame tegelikult kuulda, mida on meie lastel meile öelda või ka õpetada – me oleme “kõiketeadjad” ja vanemad, just nagu meie vanemad enne meid. Unustades aga selle, et meid kasvatati tööga, väike detail, mis vahepealsetel aastatel oli lastele lausa seadusega keelatud. Seejuures ei ole ka tänasel päeval need seadused nii headeks muutunud, et lapsed tohiksid omale suvalise farmi juures taskuraha teenida ja juba sellest positiivset eduelamust saada!

Saada oma tegemiste ja tööde eest kiita, tunda ennast väärtuslikuna – see on see, mida lapsed tegelikult vajavad. Jahh, me tahame neid hoida eemal kurja teelt ja kaitsta elu valusate kogemuste eest, kuid … Kas ei võta me selliselt neilt ära ka esimesi kogemusi sellest, kuidas teha vahet heal ja kurjal, kuidas teha vahet pettusel ja siirusel, kuidas väärtustada ennast ja teisi, kuidas saada oma vajadust tunnustuse järgi rahuldatud positiivsete ja heade tegude eest?

Ka kõige “lootusetum juhtum” suudab leida eneses tahtmise ja võime alustada oma elu uuelt lehelt, kui tema õigeid tegusid ja otsuseid tunnustatakse. Kui tema tõelist olemust nähakse ka läbi raudse rolli, mille ühiskond on talle peale vajutanud ja soovist olla just see keda näha soovitakse, sellest rollist ka kõvasti kinni hoitakse. Kõik me kanname maske ja rolle, kuid sellega oleme peitnud ära oma tõelise olemuse. Selle särava mõistuse ja teadmiste janu, oma kaasasündinud anded ja võimed.

Millised on võimalused, et me õpime nägema oma lastes ja oma lähedastes või ka täiesti võõrastes – meie eluteega ristuvatel eluteel sammujates, selle tõelise olemuse ja suudame olla tänulikud, et elu on võimaldanud meil nendega kohtuda?

Mis on selleks vaja, et me taasavastame oma enese ülima olemi ja muudame oma maailma just selliseks nagu me unistanud oleme.

Millised on võimalused ❤