Siin ma siis nüüd olen ja püüan mõtteid sõnadesse panna. Viimased pool aastat on olnud korralik “Ameerika mäed”. Seda nii taipamiste kui emotsioonide pinnalt.

On omamoodi värskendav, kui mälust hakkavad esile tulema erinevaid faktid ja kohtumised. Seda ajast, kui oled veel teismeline. Kohtumised, mis suurest vihast järgmiseks hommikuks unustasid ja mis 27 aastat hiljem täie selgusega taas meenuvad. Aga see, mis on sind pannud seda kõike meenutama on jätkunud viimased kolm aastat 🙂

Ma usun teadvat, mida tunneb inimene, kes hakkab mälukaotusest tervenema. Tekivad pildid, mis esmapilgul ei seostu sinu eluga, kuid siis järsku tekib TAIPAMINE. Taipamine, et see on sinu enese minevik ja inimesed kellega suhtled on selles minevikus sinu kõrval olemas. Taipamine, et sa pole olnud oma minevikus sugugi selline nagu sa oled arvanud, et sa olid. Taipamine, et see kes sa täna oled, ei tahaks täna enam sellise inimesega isegi mitte riivamisi koos olla, inimesega, kes sina ise olid seal kauges minevikus. Süütunne, viha, raev ja kurbus. Vihane iseenese peale, süütunne inimese(te) ees, kes pidid sinu käitumist taluma. Kurbus, sest olid haavanud tegelikult enda jaoks väga olulist inimest. Olulist siis täna 🙂 siis oli isegi mõte, et sellest inimestest saab midagi nii olulist nagu ta on täna, vastuvõetamatu. Nii vastik ja mõeldamatu, et juba järgmisel hommikul olid sa selle kohtumise unustanud.

Kuid, nähtavasti ei oleks ma täna see, mis ma olen, oleks ma olnud juba siis selline nagu ma sooviksin, et oleksin olnud 🙂

Täna soovin, et ma suudaksin heastada selle südamevalu ja haavumise, mille põhjustasin oma mõtlematult terava teismelise keelega. Teisalt on see inimene muutunud samuti 🙂 kõik see, mida ma vihas ütlesin on muutunud. Temas, minu enda hinnangutes ja arvamistes, muidugi ka ajas. Kõige hirmutavam on aga selle kõige juures see, et tema on seda kohtumist kandnud endaga kõik selle aja. Mina aga “ärkasin” alles nüüd. 🙂

Mis selles kõiges on head, mida ma veel ei taipa?