A) Suhtes olla ainult andja – ei sobi see minu loomusega (enam), olen tänaseks liiga kangekaelne, et teise eest hakata nuputama mida see vajab või soovib. Seda esiteks. Teiseks on ainult andja saatus väga nukker. Oma enese soove ja vajadusi enam ei teadvustata ja siis kui juhtub, et see saaja (isegi mitte vastu võtja, see on veel omaette) kuidagi ära kaob, siis lõppeb ka selle andja elu, sest temal ei ole enam põhjust elamiseks. Ta ei tunne ennast enam inimesena, ta on elanud ainult teise pärast, unustades, et ka tema on keegi, kes vajab midagi.

B) Suhtes olla ainult võtja – samuti ei sobi minu loomusega (enam), olen ka see olnud, kuid empaadina ma vist enam ei oskagi ainult võtta. See versioon suhtest meenutab kangesti vampiirlust. Samuti muutub teisel osapoolel sellises suhtes olek raskeks, ühel hetkel ei ole enam midagi anda, kuid VÕTJA nõuab, nõuab isegi nii, et hakkab manipuleerima alguses haavumist teeseldes, siis juba süüdistusi loopides ja no minu jaoks tipp, kui hakatakse vägivallaga nõudma, olgu see siis mis iganes, materiaalsed väärtused, mingid tegevused, või isegi aktsepteerimise nõudmised.

C) Suhtes olla võtja ja andja. Ma nimetaks need mõlemad ümber “vastu võtjateks”. Miks see versioon on minu jaoks ainuvõimalik? Sest see on partnerlussuhe. Inimesed selles suhtes on iseeneses kohal, mõistes ja tunnustades nii iseenese kui ka teise olemist, vajadusi ja suudavad ka vastu võtta seda, mida on teisel anda. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et seda on maailmas väga vähe, kuid seda mõista tähendab, et seda on võimalik saavutada. Ja seda vaid vastastikkuse austuse ja partnerlusega. Sellise suhte loomiseks on vaja veidi rohkem kui “vägisi enda külge sidumist või hullumeelseid emotsioone”.

Sellises suhtes on olemas vastastikune TAHE OLLA ja pole vaja kedagi siduda, sellises suhtes on olemas tunded ja emotsioonid, mis meenutavad “äikesetormi keerist” või “maailma kõikide vulkaanide korraga purskama hakkamist”. Samuti on selles suhtes olemas taipamine, et mõlemad vajavad “ise olemise aega ja ruumi”, selles ollakse võrdsed partnerid mõistes, et kõigil on omad kiiksud ja need kiiksud teevadki meid tegelikult nendeks kes me oleme. Ja just seepärast ongi minu jaoks ainuvõimalik suhe see kolmas. Tegelikult on see minu jaoks ainuvõimalik suhtlemise viis üldse.

See kolmas on tõeliselt harv nähtus, kuid kui oled juba korra sellist suhtlemist kogenud, mõistad, et vaid sedasi saabki luua täisväärtuslikku elu. Olgu see siis partnerlussuhe majanduses, abieluline suhe mehe ja naise vahel, või kõige tugevam variant, Meeskond. Meeskond, mis on pühendunud ühiste eesmärkide saavutamisele. Iga meeskonnaliige panustab sellesse kooslusesse omad erilised anded ja “kiiksud”. Kõik mõistavad, mis on kellegi tugevused ja vastavalt sellele on jagatud ka ülesanded. Kui tekivadki vajadused, mis ei ole eemärgiga enam ühised, siis osatakse ja suudetakse ka nendega toime tulla ja kedagi ei jäeta selle pärast kõrvale.