Täiendamaks postitust suhte nägude kohta ja vastastes kommentaarile, võtaksin täna arutluse alla “vastu võtmise”.

Et siis, kas võtta vastu või olla vahetaja? Järgnev on nüüd küll puhtalt minu huvitav vaatenurk, mis on tugevalt Accessi arusaamadest mõjutatud. Nimelt hakkab minu jaoks tööle, termini “vahetaja” puhul, filmike inimesest  kellel on midagi kuid ta ei vaja seda enam ja ta vahetab selle millegi vastu mida ta vajab. Iseenesest ju täiesti tavaline käitumine majanduslikult mõtleva inimese poolt.

Kuid suhe ei ole majandusliku kasumi saamise mehhanism. Jah, ma nõustun inimestega, kes väidavad, et kui suhe ei aita elada majanduslikult kindlustatuna siis ei peaks seda üldse olemagi. Kuid selleks, et võimaldada seda majanduslikku heaolu suhtes tuleb alustuseks luua kooslus, sünergia nii energeetiline kui ka füüsiline, mis teeb võimalikuks rahaenergia voolamise sellesse suhtesse.

Ehk siis partnerlus, kus partnerid panustavad ühiselt sellesse nn armastuse panka, ühisele armastuse kontole, seda selleks et oleks olemas taju ja tunnetus küllusest.

Siit jõuan ka järgmise termini juurde – “Vastu võtja”. Kui tihti me arvame, et piisab sellest, kui anda. Anda armastust, jagada seda igale poole kuhu aga näeme, et on võimalus anda. Kus on auk, kuhu seda toppida. Seejuures mõtlemata, kas seda andmist ka tõeliselt vaja on sinna, kuhu me seda anname. Siit tuleb välja üks oluline võime. Võime vastu võtta. On palju inimesi, kes praegu kukuvad urisema, et mismõttes, “ainult andke mulle suured rahad, ma võtan selle kõik vastu. Hellitage mind ja ma võtan kõik vastu!” Olete ikka kindlad, et see on vastu võtmine? Või meenutab see hoopis nõudmist? “Teie PEATE mulle seda andma!”

Selleks, et tõesti taibata, mida tähendab endast vastu võtmine on mõtekas hakata jälgima, kuidas reageeritakse lihtsale ütlusele, “Aitäh”, seda siis millegi sellise peale mida “andja” isegi ei pea millekski, ja teeb/on/annab. Milliste vastustega me “kostitame” oma tänajat? Kui tihti suudame VASTU VÕTTA tänu? Mida me ütleme, kui meid tänatakse?

Oma elukogemuse ja paljude inimeste käitumise jälgimise taustal võin öelda, et tegelikult on see “vastu võtmine” kordi raskem teema, kui me julgeme endale tunnistada. Meid on õpetatud, et me ei tohi ennast esile tõsta. Seega, kui keegi meid kiidab või tänab, PEAME vastama enese osa vähendamisega – “Ohh, mis te nüüd, see ei olnud üldse raske!” “See ei võtnud minult ju tükki ära!” “Ohh, see ei olnud midagi!”. Tegelikult aga TÕUKAME TAGASI seda, mida teine meile ANDA SOOVIB. Alustuseks siis lihtne tänu. Energia mida tema sellel hetkel tunneb ja TAHAB JAGADA MEIEGA. Aga meie ei osa seda piskut vastu võtta.

Ning siis, olles pannud “ukse” kinni, mille kaudu hakkaks meile voolama küllus ja heaolu, oleme õnnetud ja ei mõista, miks me ei saa seda mida me tahame või vajame.

Veidi ka teisest poolest, ehk siis sellest, kes annab ja jagab, ka tema ei saa siis enam olla vastu võtja – olles andja, sest see andmine tühistati meie poolt ja energeetilises mõistes ei olnud saadetisel vastuvõtja aadressi, mis viis selle Energia lihtsalt prügikasti. Jättes õhku tühjuse tunnetuse. See kõik ei tähenda muidugi seda, et me peaksimegi nüüd hakkama “heatahtlike” tädikeste ja onukeste “andmisi” ehk siis “teiste elu elamist” vastu võtma, vaid asi on tegelikult hoopis lihtsam (või siis raskem), meil tuleb õppida väärtustama seda, mis me oleme ja mida me tegelikult teeme. Seda siis tõesti siiralt ja ILMA NÕUDMISETA, et teised seda märkaks. Ehk siis üks suur kivi sellel teel on arvamine, et kui me midagi teeme/oleme, siis PEAVAD teised seda ka nägema ja tunnustama.

Kogu see mõttekäik on ehk esmapilgul keeruline ja laialivalguv, kuid see on vaid kerge pinnariibe teemast, mille lahti seletamiseks läheb vähemalt nädal, sest selleks, et seda kõike TAIBATA on vaja seda iseenese sees ka tajuda. See aga vajab nn praktilist kogemust. Kuid kui juba oled avastanud enda jaoks selle esimesel sammu (teise tänulikkuse vastu võtmise sinu tegemisele/olemisele/sõnadele) siis hakkab see kõik ka palju selgemini oma kohale loksuma 🙂