Tänase postituse teema on jooksnud mu mõtetest läbi viimase nädala jooksul korduvalt. Seda just suhtlemises erinevate inimeste vahel. Karm reaalsus on silma hakanud, et kui inimene kadestab teist, siis on tema peamiseks relvaks selle teise inimese halvustamine. Vähe on inimesi, kes suudavad endale ausalt otsa vaadata ja tunnistada, et nad seda teevad.

Iseenesest polekski ju midagi erilist, ikka inimesed kadestavad ja iseenese sees püüavad oma halva tunde leevendamiseks teise veel halvemaks mõelda. Kuid kas see on nii oluline, et sa pead olema teisest üle? Seejuures mitte selgelt mõõdetavate parameetrite vaid lihtsalt oma sisetunde poolest.

Psühholoogia eristab nn head kadedust ehk võistluskadedust, mis aitab sportlastel saavutada paremaid tulemusi. (Konkreetsed parameetrid stopperi sekundseieri, mõõdulindi karmi numbrikombinatsiooni või märklaua mustvalgete rõngaste selgus, kus magusamad punktid ikka keskkohas koos). Teise äärmusesse aga jääb kadedus mis tekib teise inimese elu elada soovijates või lihtsalt soovist elada midagi muud kui seda, mis neil parasjagu käsil.

Ma kas olen liiga loll või sinisilmne, kuid ma ei saa aru, mida annab teise “parema” elu kadestamine ja seejuures selle inimese halvustamine sellele samale kadetsejale. Oma elu ta ju paremaks ei muuda? Energeetiliselt kogub ta oma ümbrusesse veel kordi paksema õhustiku ja tema enese olukord muutub samuti hullemaks. Muidugi saab see halvustaja luua olukorra, kus tema kadeduse ohver saab otseselt tema repliikide ja irooniaga pihta, see aga loob olukorra, kus inimene hakkab ennast pidamagi halvaks, viletsaks ja kuidagi katkiseks. Ja selle asemel, et luua on hävitatud kaks elu. Halvustaja oma, sest tema ei taha ise oma elu parendada ja see, keda kadestatakse, sest tema enesekindlust on hävitatud ja ta ei usalda enam ennast niigi palju, et suuta lihtsalt olla.

Seejuures on see “paremus” mida kadetsetakse vaid see, mida kõrvaltvaataja märkab, ehk siis väline. Mida kõike on selle saavutamiseks pidanud läbima ja mis karid on selle kõige säilitamise teel igapäevaselt, seda ei märgata ja isegi ei taheta teada. Kadetsejal on tarvis vaid välist hiilgust.

Olen juba pikalt jälginud kurbmängu, kus tegelikult väga pädev inimene oma töös, suudab oma halvustamiste ja teiste mahategemistega luua õhkkonna, kus kolleegid lahkuvad. Kus Sõbrad on sunnitud kogu aeg olema kikivarvukil oodates järgmist torget ja lootes, et see ei ole surmav. Ma austan seda inimest tema võimekuse eest teha asju, mida mina ei hakka üritamagi, tema elatud elu saatuse ja selle eest, mida ta on suutnud oma eluga teha, paljud oleks ammu “lusika nurka visanud”. Kuid ma ei suuda enam vaadata kuidas ta räägib oma sõpradest, kolleegidest, tuttavatest – midagi on selles nii kohutavalt valet ja haiget tegevat, et tekib tahtmine talle vahest lihtsalt käsipidi kallale minna. Eriti kui ta hammaste vahele saavad inimesed, kes minu jaoks on muutunud olulisemaks kui lihtsalt töökaaslased.

Õnneks on haritust ja inimese psühholoogia tundmist piisavalt, et leida veidi teised tööriistad. Siiralt kahju on lihtsalt inimestest, kelle eneseväärikust on ta suutnud alandada ja inimene nüüd igas naljas või ka küsimuses esimese asjana näeb rünnakut ja ometi on tegemist tohutult tugevate isiksustega 🙂

Kogu selle monoloogi lõpuks peaks ütlema, et ei, ma ei ole kaotanud valvsust 🙂 Tean liigagi hästi lihtsalt valemit – Kuula kuidas räägitakse oma sõpradest sinule ja võid kindel olla, et sinust räägitakse samamoodi, vaat et veel hullemini. Seega tuleb olla kontrollitud ja 110% kohal oma ütlemistes ja tegudes. Nagu mu Vana-vanaema ikka ütles: “Latseke, sina ei suuda maailma muuta, kuid vaata, et sinu teod ja sõnad oleksid kooskõlas TÕEGA”.

Aga tõele au andes, kellel meist poleks omi kiikse ja kõverusi. Minul on neid kohe küllaga 🙂 ja ma olen endale need selgeks teinud ja omaks võtnud. Vaid nii suudame oma tumedama poole kontrolli all hoida, sest siis saame seda kasutada just siis, kui selle kasutamine vajalikuks osutub.

Et minu generatsioon veel vene keelt mõistab, siis siia lõppu tugev palve, laulu näol, et me suudaksime vastu pidada, kui meie ellu satuvad kadetsejad ja meil tuleb võidelda valetajatega.

Jumal anna mulle jõudu, et teha teoks kõik plaanitu ja mitte midagi kahetseda ning laena vastupidavust kadeduse ja vale eest.