On hingedekuu ja tundub, et vist olen vanaks jäänud ja mälestusi hindama hakanud. Ehh, mälestused. Minevik mida tihti tahaks lihtsalt unustada ja siis avastad, et oled unustanud palju iseenesest. Tänase kirjatüki mõtted ja sõnad pani minus keerlema laste multikas “Kubo ja kaks pillikeelt”

Ma ei ole enam nõus loobuma mitte ühestki mälestusest, isegi kõige raskematest. Minu mälestused on need, mis on minust teinud selle kes ma täna olen. Need mälestused hoiavad mind elus ja need mälestused ulatuvad kaugetesse aegadesse, milles minu praeguse kehastuse füüsilist mõtetki veel olemas polnud.

Taibata lõpuks kes sa oled ja mõista, miks sa tegelikult siia ronisid – on omamoodi vapustus. Kuid pean ütlema, et see teeb kogu puzzle lihtsaks kui oleks see selgelt välja joonistatud. Ehk ongi nii, et kasutan keerulisi mõisteid ja väljendeid, kuid need ongi vaid sõnad. Kogemused, mida olen korjanud läbi sajandite on olnud seda väärt. Ehk polegi ma olnud suuteline kogu seda teadmist enne vastu võtma. Ehk oligi tarvis, et minult võeti mälestus noorena ja anti tagasi alles nüüd. Teadsin ju oma eelmisi kogemusi, oma hingepooliku minu sellesse ellu tulemist ja ka käesolevat ohtlikku aega veel enne, kui sain viie aastaseks. Vahepeal keeldusin sellest kõigest. Keeldusin enne kui mu Kaksikleek, minu hingepoolik, mind leidis selle kehastuse esimesel korral. Ei olnud ma siis valmis vastu võtma seda taipamist, et me mõlemad võtsime vastu ülesande kaitsta. Kaitsta Elu ja Teadlikkust. Tänaseks ma mäletan. Tänaseks on olemas lepingud, mille võtsime oma eksistentsi esimesel hetkel. Tänaseks on möödunud ka esimesed lahingud nende lepingute täitmiseks.

Ohh ei 🙂 ma ei ole kangelane seiklusfilmist, veelvähem olen ma midagi üleloomulikku ja ainulaadset. Meid on palju, õnneks. Need kes juba on lahingutesse kutsutud need teavad millest ma räägin. Need, kes kahtlevad iseenese mõistuses, sest unenäod on muutunud kummalisteks ja need, kelle jaoks on reaalsuses toimuma asju mida kuidagi uskuda ei suuda, neile “lohutuseks” – teid kutsutakse just siis, kui te olete Olemiteadlikkusel valmis kandma just selle lahingu ülesandeid, kuhu teid kutsutakse. Need, kelle jaoks kogu see asi on midagi närvidele käivat ja hullumeelset soovitan iga võimaliku meetodiga hoida oma sisemist tasakaalu ja säilitada sisemine rahu. Kui hakkame reageerima “tormidele veeklaasis” on energeetilised lahingud varsti ka meie nn igapäevareaalsuses.

Me teeme iga päev valikuid, me otsustame oma selle kehastuse saatust, need on seotud õppetükkidega. Need lepingud aga mis on seotud ÜLESANNETEGA teha või olla midagi, mis on suurem kui see kehastus, on üsna kindlate detailideni paika pandud. Mida rohkem ma selle kõige vastu võitlesin, seda karmimate võtetega mulle “mõistust pähe raputati”, ja seda mitte inimese vaid minu enese olemi teadlikkuse poolt.

Seega hinnake seda milles te olete, olge alati valmis oma olukordi ja seiklusi muutma, et need oleksid selgemad ja õpetlikumad. Säilitage keerulistes olukordades sisemine rahu ja tasakaal ning kaine ja kaugelenägev mõtlemine. Me elame keerulisel ajastul ja igaühe panus on vajalik. Ka kummalised surmad meie reaalsuses on kahjuks vaid “kahuriliha” mis on kaotanud võitluses oma elu. Seda on raske sõnadega selgitada, kuid kui kuulate südame ja teadlikkusega siis mõistate, et nii see on. Nagu Dumbledore lausus enne Voldemort`i avalikku naasmist:  “Üsna pea oleme kõik silmitsi valikuga, kas teha seda mis on õige või seda mis on kerge!”