Mis on armastus? See kummaline termin, mille pärast reedetakse oma riike, perekondi ja  uskumusi. Mida võib selle terminiga kirjeldada? Reageeringuid, tundeid, emotsioone vahest ka käitumisi, kuid kas see ka tegelikult on ARMASTUS?

Mul endal oli hiljuti kogemus, kus lihtsat ja siirast tunnustust loeti suureks armastuseks. Mõneti on ju märgid sarnased, kuid siiras tänulikkus ongi siiras tänulikkus. Võimalik, et ma ise ei tea kogu sellest armastuse asjast midagi, kuid ma ei ole nõus arvamusega, et juba väike tunnustuse avaldamine on JUBA suur tunne ja et sellele võiks luua suhte. Küll aga nõustun, et sellele võib suuri tundeid kasvatada. Kuid see vajab kahepoolset panustamist ja siis on tõesti reaalne võimalus, et sellele määratlematule tunnustamisele järgnevad suured tunded, mis võivad ka viia suhteni ning ka kooseluni. Muul juhul on see aga vaid tänu ja tunnustus.

Tulles tagasi mu enese juhtumi juurde, siis tegelikult muutus olukord üha kummalisemaks mida aeg edasi. See, milline segadus meil endil oli, see on teine lugu, seal taga on aastakümnete tagune kohtumine, mida mina ei mäletanud. Kuid mis minu ajunatukese korralikult roosa udu sisse mässis. Teadsin, et midagi on teisiti kui tavaliselt, kuid ei mõistnud mis nimelt. Kuid seda segadust suutsid “heatahtjad” külajuttudes armumiseks nimetada ja siduda inimesega, kellel sellega polnud osa ega arpa. Peale selle et olime kohtunud lapsepõlves. Mis muidugi lõhkus võimaluse, et sellele saaks midagi areneda. Ju ma olen tunnete osas õrnake. Lihtsam on elada kui ei  mõtle ega eelda kellegi teise armastust, sest siis kipun eeldama. Eeldades aga mingit asjade käiku keeran ise asjad vastu taevast. Kui aga tulevad sellised “heatahtjad” külajuttudega, siis panen vaikselt ukse kinni ja liigun edasi. Isegi, kui oleks võinud midagi areneda. Iga asi omal ajal. Ju ei ole ma lihtsalt ise veel valmis kedagi vastu võtma oma ellu panustama. Kahju iseenesest, enne seda seika oli meil normaalne suhtlemine, nüüd segavad mälestused ja külajutud.

Heietan taas. See teema on minu jaoks selge, kuid samas ka nii paganase segane, et ei saa aru ei saba ega sarvi. Peamiseks segaduse allikaks on ehk see, et olen liiga palju tegelenud suhtenõustamisega ja inimeste paarisuhete jälgimisega. Suhted luuakse valedele alustele. Ei suudeta vahet teha mis on viisakus, tunnustus, tähelepanuavaldus või soojad tunded. Tihti on suhte alguseks vaid ühe poole viisakus, mis siis teise poole (tihti just naise) paneb omas peas juba “abielluma ja peret looma”. Seejuures pole see käitumine isegi veel flirtimine. Kas tõesti on meil nii suur vajadus, et keegi teine hoolitseks meie vajaduste eest? Kas tõesti oleme nii viletsad, et ei suuda ise ennast väärtustada, et vajame selleks kedagi teist, kolmandat, neljandat?

Ja siis läheb lahti, ollakse armunud sellesse ühte hetke ajas, kus tekkis väärtustamine või väike flirt ja hakkame eeldama, et see inimene on just selline nagu ta oli selles hetkes. Unustades, et hetked on mööduvad ja hetkedest saab mälestus. Selle suhtes aga, kes korra avaldas tähelepanu tekib omanditunne. Miks? Armastus ei ole teisest kinni hoidmine või oma tahtmist mööda muutmine. Lõpuks avanevad silmad ja me avastame, et see kellesse me kunagi “armusime” on kadunud. Ise oleme selle inimese aga hävitanud oma kasvatustuhinas ja siis ongi üllatus suur, kui suhe laguneb.

Minu jaoks on armastus vastastikune toetus ja panustamine. Isegi, kui see peaks olema ühepoolne on see tunne minu enese sees. See tunne aga annab tiivad, see annab jõu päevade kaupa eluraskustega rinda pista. See on Loomeenergia. See on midagi mida kunstnikud nimetavad Muusaks.  Seega, kas oskame iseeneses seda elus hoida? Seda tunnet mis annab tiivad, iseenese suhtes tunda. Väärtustada iseennast ja läbi selle ilmuvad meie ellu ka teised, kes seda teha suudavad/soovivad.

Kui see eelnev on paigas, ehk siis mõlemad osapooled suudavad ennast väärtustada ja panustavad oma partnerisse, siis laabub ka intiimne pool. Armastusel ja seksil pole tegelikult seda dogmat, et vaid paarisuhtes – ülimalt siis vaid abielusuhtes seda saaks kogeda. Kuid kui on tundepool paigas on ka voodielu harmooniline. Taas kord vastastikkuse panustamise põhimõttel. Loomulikult on olemas suhted, kus sex ongi lihtsalt vastastikkusel kokkuleppel nn boonus, sest tegu sõprusega, kus on omal kohal ka kehaliste vajaduste rahuldamine. Kordan veelkord, vastastikkuse panustamise põhimõttel. See tähendab, et ei ole suhet kui sellist, ei ole tundeid, mis annavad tiivad, ei ole kohustusi ega eeldamisi. Vaid kohtumised, kui need kohtumised juhtuvad.

Kõigil on oma arusaam armastusest – sellega olen nõus. Kuid pidada armastuseks poolehoidu võib hilisemaks elu väga keeruliseks teha. Kuid eks igal ühel on oma eluõppetunnid ja igal omad oskused nendega toime tulla. Kuid väga palun – ärge püüdke elada teiste elu. Ärge püüdke anda nimetusi teiste tunnetele, mida nad veel isegi ei mõista. Sest kui ka tõesti ongi sügavad, soojad ja siirad vastastikkused tunded, siis teiste sekkumine on selle juures hävitav. Õrnad tunded ongi seepärast ÕRNAD, et neid veel ei mõisteta ja kardetakse, et neid naeruvääristatakse. Laske sellel faasil mööduda. Las need inimesed jõuavad ise selgusele mis toimub.

Armunud, tõeliselt siiraste tunnetega laetud inimesed on nagu metsloomad. Uudishimulikud kuid äärmiselt arad. suure käraga sellele tähelepanu tõmmates põgenevad need metsloomad kumbki omas suunas. Selleks, et kaduda või siis aastate pärast uuesti kohtuda. Ehk.