Aitab minevikust!  On taas aeg tulla olevikku, et hakata looma oma tulevikku. Vahest viskab kohalik aegruum meile ette lahendamata olukordi, mis on lukustatud pikkadeks aastateks. Teinekord on minevikusündmused istunud meie mälestustes või alateadvuses ja ei lase kuidagi edasi liikuda. Nagu te, minu lugejad, olete märganud, olen kaevanud oma minevikus juba pikka aega. Uuesti kirjutama hakkasin just siis, kui mingid selgusekillud hakkasid ennast siduma minu praeguse ja mineviku mina vahele. Selleks, et saada taas enda kätte oma elu juhtimise ohjad, oli mul vaja unustamiseni sukelduda minevikku. Oma hilisesse lapsepõlve siis.

Mis olukord seal oli seda saab lugeda vanast postitusest “Kohtumisi ei unustata”. Keeruliseks läheb aga asi siis, kui sa püüad sellest ajast “terve nahaga” tagasi tulla. Süütunne, kohutav koorem, selle eest mis tehtud inimesele, kes tänaseks on muutunud väga oluliseks. Kelle olemas olemine minu maailmas muutis mind julgeks, andis mulle tunde, et ma olen väärtuslik, vaatamata sellele, et olin uues kohas, uuel alal ja uues keskkonnas ja ei tundnud ennast kuidagi väärtusena. Mõista, et sulle on tasutud sinu alandava ja sigatseva käitumise eest headuse ja turvatundega, et sulle on loodud “pesa” kus kasvada ja saada tõeliselt iseendaks. Ja seda kõike ilma, et sa isegi mäletaksid, et oled kunagi selle inimesega kohtunud. Kuidas saad üle sellest, et sa oled olnud mölakas?

Andestamine. Tundub kuidagi banaalne, kas pole? Oled olnud mölakas ja alustama peaksid andestamisega? Nii jabur, kui see ka ei tundu, kuid nii see on. Aga et seda kõike täpsemalt jagada alustan oma kogemusest ja sellest “essu rookimisest”.

Mälestus ei meenunud korraga. Killuke siit, pildike sealt, mõned kummalisena tunduvad lausekatked sellelt oluliselt inimeselt. Ja nii ma kaevasin ja panin kokku puzzlet oma enese minevikust. Ühel hetkel oli tunne, et nüüd on kõik. Kõik minutid sellest kohtumisest on meenunud. Veel väga pikalt piinasin ennast selles süütundes, sest kõige mõistmatum oli selle inimese headus ja tähelepanu, see tugi mis ta minu jaoks oli ja see tohutu omaks võtmise tunne, mis mulle osaks sai. See kõik oli midagi kuidagi väga valus ja tema suhtes alatu. Ma tahtsin ennast karistada. Ma tahtsin, et ta loobiks mulle näkku kõik selle, mida ma talle olin teinud siis. Oleks olnud kergem. Kas oleks? Kaldun arvama, et see ei oleks sugugi kooskõlas tema olemusega ja sidemega, mis alles hiljem täie selgusega mulle vastu vaatas. See kõik pidigi nii olema, sest see oli vajalik Ülesandeks valmistumiseks. Ülesanne, mida täites olen endale korduvalt üritanud väita, et olen lihtsalt hulluks läinud. Kuid siis ilmuvad nendest tegemistest tingitud leevendused selle reaalsuse kangasse.

Kui see taipamine minuni jõudis hakkas tööle õppimise programm. Ehk siis, et mida ma sellest kõigest saan õppida, et see mu ellu panustaks nüüd ja tulevikus. Ma alustasin selle kohtumise kirja panekuga. Iga minut, iga hetk, iga pilk ja sõna. Karmilt nagu filmilint sellest ajast, kirjutasin kohtumise üles. Vahepeal analüüsides oma käitumist ja mis parata, võrdlesin seda oma tänaste teadmistega ja suhtumistega. Seda kirjutist korduvalt üle lugedes ja täiendades sai mulle nähtavaks just see, mida enne ütlesin – ma olin siis tõeline mölakas.

Ma ei saa muuta seda mida ma tegin. Kuigi tahaks anda ise, oma käega, sellele teismelisele plikale selline kolakas, et oleks kaua mäletanud. Kuid – minevikku me ei saa muuta, saame vaid ümber hinnata oma suhtumise sellesse. Siin tulebki mängu Andestamine. Jah, ka andestuse palumine, kuid kõige pealt tuleb mõista oma osa selles kõiges ja selle eest oma vastutus võtta. Vaid siis saad andestuse palumisega muutuse mida loodad. Ei, kindlasti ei saa sa suunata teise inimese suhtumist, kuid sa võid olla kindel, et oled teinud kõik endast oleneva, et tehtut heastada. See, kuidas sellesse suhtub teine on sügavalt tema teha. Ehk vihkabki ta sind edasi, ehk tahabki karistada, ehk tahabki kätte maksta, aga võib ju ka olla, et tema on selle kõik juba ammu andestanud. Võib ju 🙂 Nüüd on vaja hakata leidma eneses jõudu andestama sellele, kes sa olid. Sellele keda ise tahaksid karistada – kuid karistamise aeg on möödas. Andesta enesele, sest see kauge tegelane olid sina ise.

Minu loos oli sellel kõigel karmid õppetükid ja veel karmimad Ülesanded, mis tuleb täita. Nüüd on aeg uuesti keskenduda praegusesse hetke. Kõigisse ülesannetesse, mida tuleb täita siinses aegruumis ja ka dimensioonide vahelisel alal.

Minu lugu on omas võtmes ja võib olla, et ka mõistetamatu, kuid see oli vajalik minu arengule. Olen saanud ka küsimusi inimestelt, kellel on minevikus just see teine roll, et kuidas sa andestad sellele, kes on sulle liiga teinud. Aga just samuti. Karmi tõelisusega paned kirja – olukord, olukorra haaval. Just nii palju kui neid on, ei seo alustuseks teineteisega neid. Võtad iga lugu üksikjuhtumina. Võtad ja kaalud iseenese käitumist. Karmilt, valusalt, kuid eelkõige ausalt iseenese ees. Kui oled AUS, siis hakkad ka nägema enda panust selle kõige taga. Kõik mis meie ellu tuleb on meie enda kutsutud. Kui me lõpuks selliste kirjutamistega suudame lahti hammustada – miks me selliseid jamasid oma ellu sikutame, siis saame seda ka muutma hakata.

Lõpetuseks ütlen, ma ei ole sellest protsessist veel väljas. Kuid see laengute maha võtmine ja iseenesele ausalt otsa vaatamine on olnud suur murdekoht. Siit edasi on see minu julm käitumine vaid kauge mälestus ja ma tõesti loodan, et suudan edasi käituda selliselt või vähemalt sama vabalt, kui enne oma mälestuse tagasi saamist ehk siis vaid aasta tagasi. Ehk õnnestub ka oma praegusele kohale edasi jääda, sest pikalt oli tunne, et ma ei vääri siin olla ja ma lahkun, ma olin ju olnud kunagi väga ülekohtune inimesega, kellest tänaseks on saanud see, keda austan väga kõrgelt. Selline siis seekord 🙂
Tervenemise teekonnal olles, YksikHunt oma keerulisuses.