Mis võiks olla see salakaval tunne? Tunne, mis paneb meid käituma igati iseenese vajaduste ja tahtmise vastaselt? Kui isegi mõistusega saad aru, et see mida teed või oled tegemas on nii sügavalt vale, et sa hävitad kõik, mille nimel oled pingutanud?

Süütunne – tunne, mis vaatab sulle kutsikasilmadega otsa ja sa leiad ennast olevat ahelais. Korraga ei oleks nagu midagi muutnud.

Just mõni aeg tagasi sain hakkama mälestuse analüüsiga ja sellega seotud emotsioonide ja tunnete maandamisega, postituse nimi oli Kuidas teha rahu minevikuga.  Ei läinud kaua kaua, kui jälle ilmutas ennast minevikust teema, mida arvasin juba lahustunud olevat. Teema, mis paljuski oli põhjuseks, et ma üldse oma blogi pidama hakkasin. Töö muutus tervisele ohtlikuks. Ja sugugi mitte seepärast, et ma oleksin töötanud mürkidega või sundasendis. Ma olin meistri abi. Töö inimestega, tootmisprotsessi jälgimine ja kõik muu, mis käib kokku tehase tööga.

Nüüd siis hammustasin lõpuks läbi, mis oli see, mis mind pani ennast unustama ja hävitama. Mu tiimikaaslased olid super manipulaatorid ja mängisid just nimelt süütundel. Jahh, töö oli huvitav, pakkus väljakutseid ja igavust ei saanud kurta. Kuid kogu selle möllu juures polnud aega ka puhata. Kui midagi ei läinud nii nagu esialgne pilt ette nägi, siis oli omanik ju esimesena meil turjas kinni. Meister oli õppinud aga sellest kohe üle minema ja siis sain mina “süüdistuse”,  no kuidas sa ikka ei suutnud seda korda ajada. See oli aga nii meeldiva “suhkruglasuuri” all, et hammustasin konksu otse oma tuuma. Ja siis oli ju vaja rohkem pingutada, puhkamine oli juba jäänud minevikku. Isegi kui korraline puhkust oli olemas, ei olnud ma kunagi võimeline tõeliselt puhkama. Ma pean ju olema sama võimekas kui meister ja ma pean tegema kõik, et liin liiguks ja mida kõike veel.

Oma kummalise loomuse pärast oli minust saanud ka töölistele eeskõneleja, ehk siis püüdsin “ülevalt” tulnud ideed töötajatele “söödavaks” teha. Kuna aga ei osanud siis veel eristada iseenese ja teiste tundeid ja emotsioone pidasin kõiki tundeid enda omadeks. Empaadi needus. Tunda teiste inimeste tundeid. Oskus seda eristamist teha tuli alles siis, kui olin totaalselt katki ja enam töötada ei suutnud. Süütunne sellest, et ma ei ole enam midagi väärt, kui ma ei suuda ka sellist tööd teha. Sellest mõttest oli väga lähedal aga juba lõpliku lahkumise mõte ehk siis olin valmis endale kätt külge panema. Sellest päästsid mind aga tavalised autojuhid, kes mäletasid mind ka siis, kui ma enam tsehhis ei majandanud vaid juba haiguslehel vaakusin. Siinkohal suured tänud neile lihtsatele meestele, kes oskasid tavalise vestlusega panna mind tundma väärtusena ja mis salata, ka Naisena. Omadused, mis seda tööd tehes olid ammu kuhugile kadunud.

Et see kümne aasta tagune lugu nüüd päevakorrale tõusis oli omaette ootamatu. Nimelt üritati mind tagasi meelitada. Seekord siis juba meistri ametipostile. Mis selle asja aga teravaks tegi oli see, et ma isegi hakkasin kaaluma, et nüüd lähengi tagasi. Ma olin läbi omadega, kaks päeva oli saanud sellest, kelleks ma olin kasvanud, järgi vaid ahervare.  Õnneks on mul aga uues kohas head kolleegid, kes otse välja ütlesid, et minu lahkumine ei ole hea mõte, et nemad näeksid mind siiski nende meeskonnas. See andis jõu ja meelekindluse, et jätkuvale “peedistamisele” vastu seista ja jääda sinna, kus mulle meeldib mu töö ja ma saan tööpäeva lõpus tööasjad tööle jäta ja kodus koduste asjade ja muude energeetiliste asjadega tegeleda.

Usun, et nüüd olen selle õppetunni lahendanud ja süütundele apelleerimine annab tulemuseks vaid vihastamise ja enese seisukohtadele kindlaks jäämise. Olla see, kes ma Tõeliselt olen on olulisem, kui lasta ennast toppida tagasi “kasti” kus ma polnud midagi muud, kui vaid marjonett, kes liikus just nii nagu nukumeister tõmbas.