Kes me oleme ja kuhu me teel oleme? Iga kord ei teagi me seda. Me lihtsalt liigume vastavalt hetkemõjutustele või ühiskonna poolt ette antud mustreid pidi. Need mustrid on aga vahest nii julmalt hävitavad, et me elame oma elu vaid kahtlustes ja hirmudes.

Sattusin hiljuti küsimusele, et miks nii vähesed inimesed “ärkavad” sellesse ühtsusesse, kui Universumist saadetakse jätkuvalt “uuendusi”. Pidevad sageduse tõusud ja teadlikkuse avanemised. Kuid ikka on ärkajaid nii vähe. Tegelikult võin öelda, et ärkajaid on tegelikult viimaste aastate jooksul tekkinud pidevalt juurde. Seejuures sarnased tõmbuvad ehk siis koonduvad. Muidu võiks ju ise ennast hullumaja järjekorda panna, kuid kui ühesuguseid nägemusi näevad paljud, siis on väga raske iseenesele tõestada, et sa oled selle kõik endale välja mõelnud.

Valmisolek seda uut ja kummalist vastu võtta on peamine eeldus kõige selle ärkamise teema juures. Millest siis tuleb, et üks on valmis ja teine mitte. Kummalisel kombel on see kinni nendes samades ühiskondlikes mustrites, mis on meid maast madalast vorminud olema “väikesed tarbivad lambad”, erineda või näha asju teisiti kui enamus oli halb ja isegi karistatav. Et seda muuta on vaja Teadlikku Otsust võtta vastu vajalikud uuendused ja loobuda filtritest, mis takistavad mõistmist ja seoste loomist ning illusioonidest läbi nägemist.

Kujutame ette, et meil on arvuti, mis on edukalt töötanud ilma igasuguste uuendusteta ja pole tekkinud probleeme ei vajalike programmide ega ka viirustega, sest enamus võrgust oli ühesuguse baasprogrammiga. Nüüd on aga tekkinud uuemad masinad, millel on juba teistsugused tööprogrammid (vajadused) ja kiirused. Need uuemad masinad vajavad kiiremat võrku ja programmiuuendusi. Vanad masinad aga keelduvad töötamast või siis töötavad aeglaselt ja ei suuda infohulka, mis peale tuleb piisavalt installida ja salvestada, sest mälu on täis ja ketas killustatud.

Nüüd on vaja uuendusi, et ka need vanad masinad saaks oma programmid uutega ühilduvaks. Vahest piisab uuest softist (uued vaatenurgad) kuid tihti on vaja ka nn raudvara ehk siis mõne jupi konkreetset välja vahetamist, et uued programmid selles masinas käima läheksid.

Ülekantuna inimestele siis, kui inimaju on valmis võtma vastu uusi vaatenurki ja neid oma elamise mustritesse integreerima, siis on ka nn ärkamisi. Kui aga on võimetus neid uuendusi vastu võtta, siis on mandumised, õnnetused ja katastroofid. Totakad liiklussurmad ja katastroofid, mis võtavad korraga palju elusid. Miks siis? Sest inimesed otsustavad liikuda läbi surma sellesse uude sagedusse, kuhu Maa – Gaia, on valmistumas minema. Äganutele avaneb aga vaatepilt meie maailmast just sellisena nagu see tõeliselt on, ilma igasuguste filtrite vahele segamiseta. Tihti tekitab aga see Taipamine tunde, et oled lootusetult segi läinud. Otsid võimalusi, et endale tõestada, et see kõik on lihtsalt luul ja lappama läinud fantaasia. Tõde on aga, et see kõik on just nii, nagu ta paistab. Liiga palju ärganuid näeb sama asja, liiga palju “unenägusid” kajastuvad reaalsuses leevendunud olukordadena – samas kui loogiliselt asja vaadata, oleks pidanud tagajärjed olema katastroofilised.

Kui ma nüüd kergitan veidi reaalsuskangast, siis midagi sai viimasel nädalavahetusel oluliselt muudetud. Käimas on suuremaastaabilised ehitustööd ja laupäeval vastu pühapäeva leidis aset suurem pidutsemine. Tundub, et olulised arengud on saanud tõeks ja me oleme suutnud oma Ülesande täita edukalt. See ei näita muidugi, et nüüd pole enam ohtlikke olukordi, kuid suur madistamine on läbi. Võtmeisikud/olemid jäävad veel valvesse. Uned saavad taas olla jälle vaid päevasündmuste kaja või ended 🙂
Väsitav periood on läbi. Nüüd on vaja selles reaalis omad asjad käsile võtta, mis hullumeelses madistamises on jäänud tahaplaanile, sest kogu energia läks “uneaega”

Pika ja kummalise kevadilma viperused olid seotud nende madistamistega, seega saab ka kevad nüüd rahulikult saabuda.