Lappasin vahelduseks oma vanu kirjutisi. Selgelt paistis silma muster, mida kirjeldab selle kirjutise pealkiri. Ehk siis kõigel on kõigega seos ja iga asi jõuab just siis, kui oled valmis selle vastu võtma. Siinjuures ei ole tähtis kas sa seda ka teadlikult tahad või arvad, et see on just see, mida tahad. Kui kirjutasin märtsis, et on aeg minevikuga hüvasti jätta, et edasi liikuda, tuli Universumilt eksam. Kas sa ikka oled kõik oma mineviku asjad valmis lahti laskma? Võta näpust. Kohe jõudis minuni kontrolllask, mille arvasin olevat juba lahustunud. Tehniliselt oli tegi küll värskema minevikuga, kui see millega viimase aasta maadlesin, kuid see fakt ise, et mineviku uus kontroll tekkis näitab, et kõigel on kõigega seos.

See, et iga asi saab toimuda vaid omal ajal on samuti selle taipamisega seotud. Asju kiirustada ei tohi. See, mida me ARVAME või käsib ühiskondlik arvamus, ei ole kohe kuidagi see ajamääratlus mis on vajalikud asjade toimumiseks. Aeg, kui selline, on ju vaid inimaju väljamõeldis. Loodus ei tunnista aega meie mõistes. Loodus tegutseb just selle järgi, mis liigub arenguga. Miks siis arvab inimene, et kui sina oled siin kõndinud niimitu ajaühikut, siis PEAD sina võtma käsile järgmise etapi. Aga kui laps on kooliküps juba kolme aastaselt? Kui seesama laps taipab asju hoopis kõrgemates vääringutes kui need, kes peaks talle uusi asju õpetama? Kas siis kantakse see laps maha?
Kahjuks nii tehakse, kui sa ei ole selline nagu teised, siis oled sa võõras, siis oled sa värd.

Kuid mitte koolisüsteemi ei taha ma siinkohal kiruda. Selle tõin lihtsalt näiteks. Tegelikult lähen taaskord “kallale” inimloomuse kombele NÕUDA et kõik PEAVAD olema sellised nagu on tema. See kajab läbi enamuse foorumite või arutelude. Ikka on keegi, kes arvab, et vaid tema teab, mis on õige ja teised on labased ja “patused”. Selle kõige juures aga rünnatakse teiste inimeste õigust olla tema ise ja kulgeda siin maakamaral oma vaimsel teekonnal just nii kiiresti või aeglaselt kui tema areng võimaldab.

Mis teemadega ma seda viimati tundsin? 🙂 Lihtsam oleks vist öelda, kus ma seda pole tundnud, kuid sellist märkamist tajun keeleteemade, rahvuslikes diskussioonides, tervise lehtedel ja nii edasi. Mingil hetkel on inimene võtnud seda looduse krooniks olemist liiga tõsiselt ja kujutavad ette, et on ka teiste inimeste vaimsuse eest vastutavad ning kui keegi julgeb väita, et tema mingis teemas arvab, et on teist meelt või et tema kogemus midagi muud räägib siis pistavad kriiskama 😛

Njahh. Võib tunduda, et panen teemast nii kaugele kui veel võimalik. Kuid kohe täpsustan. Selliste inimeste ära tundmine ja lubamine neil olla omas “porilombis” õnnelikud on just see üks koht, mis näitab, et sa oled valmis astuma uut sammu oma arenguteel. Et “aeg” on küps. Taibata, et me oleme seotud ka läbi selliste ebamugavate olukordade aitab mõista, et iga tegelane siin maailmas on vajalik. Kuigi isegi mina satun vahest seisu, kus tahaks karjuda ja raputada kogu maailma, et ärgake ometi üles. Kas te olete marjonettnukud, keda tõmbab nukumeister nöörist ja kõik teevad ühte ja sedasama? Kuid ka see on kogemus. Olgugi, et seda ei taheta mõista, on sellised kogemused endale kutsutud. Kasvõi selleks, et ühel hetkel mõista, mida tähendab oma enese peaga mõelda ja omaenese kehaga läbi saada ning Iseenese väärtust hinnata. See kõik on midagi, mida me vajame.

Ehk siis väike õpetus siia lõppu. Kui sa lõpuks taipad, et see ei ole enam see elu mida sa tõeliselt vajad ja väärt oled siis alusta selle muutuse nimel tegutsemist. Jamad lõppevad, kui õpid nendega toime tulema ja uue samasuguse mustriga olukorra juba hoopis uuel viisil lahendad. Harjutamine teeb meistriks. Komistamisi sellel teekonnal tuleb ette korduvalt, kuid olles juba teinud OTSUSE oma elu muuta on eesmärk olemas ja enam ei olda nõus marionettnukku mängima.

“Iga asi omal ajal” kajastab arengulist valmisolekut vastu võtta seda, mida niiväga ihaldatakse. Seega alustage valmisoleku kasvatamisest. Õppige ennast väärtustama sellena, kes te tõeliselt olete. Jahh, ka siin tuleb ette takistusi vanade käitumiste ja tegude meenumise näol, kuid see näitab eksimatult ka seda, et JUBA olete muutunud. Juba, olete teine inimene kui see, kes oli kunagi nende tegude tegija ja suhtumiste väljendaja.